Päev ajateenistuses – Pioneeripataljonis teenijad saavad tundma lõhkeainet ja rasketehnikat
Ühelt poolt on see mõistetav – traktoritest ja suurtest veoautodest koosnev rivi oleks paraadil pealtvaatajate jaoks pisut humoorikas ja igav. Samuti oleksid ka lõhkeaine ühes käes, mootorsaag teises marssivad sõdurid. Aga riigikaitse kui terviku seisukohalt on Pioneeripataljonil vägagi tähtis, kohati isegi otsustav roll – just nendest sõltub nii üksuste manöövrivõimekus, vastase liikumise takistamine kui ka oma jõudude positsioonide tugevus.
Et muuta olukorda, kus pühapäeval ei näe pioneere paraadil ega kuule kommentaatorilt pataljoni tutvustust, kirjutasid tulevased reservpioneerid, reamehed Keir Veskiväli ja Kristo Kuusing oma teenistusest.
Lõhkamine ja demineerimisõpe
Eelmine nädal tõi meile uue alguse – algas pioneeri erialakursus, mille põhirõhk langeb üksikvõitleja oskuste väljakoolitamisele.
Nädal algas põnevalt. Alustasime klassitundidega, kus õppisime tundma erinevaid lõhkeaineid ja lõhkevõrkude koostamist. Kui teoreetiline osa sai läbitud, asusime õpitut praktikas realiseerima. Teisipäeva hommikul, olles kõhu täis söönud, hüppasime autole ja asusime teele lõhkamisharjutusele.
Kohale jõudes jagati meid kolme gruppi. Iga grupp sai lõhkamiseks erineva materjali - puidu, betooni ja metalli. Kõik me pidime välja arvutama, kui palju lõhkeainet kuulub ning kuidas laenguid paigaldada. Kui olime ülesannetega valmis saanud, asusime laenguid paigaldama. Seejärel liikusime ohutusse kaugusesse ning panime lõhkevõrgud tööle. Pauk oli päris vägev, tulemused aga vägevamad – kõik me näitasime, et oleme tublid õppurid ning saame lõhkamisega hakkama.
Nädal lõppes erinevate lõhkekehade ning nende demineerimise algteadmiste omandamisega. Uut infot on palju, aga samas on see põnev. Ees ootavad veel mootorsae ja motopuuriga töötamine ja ka eksamid, kus meil tuleb omandatud teadmisi näidata.
Pioneerid on pädevad ka jalaväelasena
On uus nädal ning ees ootab jalaväetaktika õpe. Sel nädalal on põhirõhk suunatud jaole ehk kuidas üks jagu tuleb toime erinevates sõjaolukordades. Selleks võib olla kaitse või rünnaku teostamine või halvemal juhul tegutsemine varitsusse sattumisel. Mistahes situatsioon ka poleks, on sel nädalal õpitavad teadmised hädavajalikud igale pioneerile.
On esmaspäeva varahommik, esimene klassitund teemal varitsus on möödas ja mehed valmistuvad välja liikuma. Varustus seljas ja relvad kätte saanud liigume masinate juurde, mis on eelnevalt autojuhtide poolt valmis seatud. Enne masinasse ronimist saame rühmaülemalt veel viimased juhised, mis järgnevalt juhtuma hakkab.
Oleme masinal ja liigume teadmata suunas. Meie pilgud on suunatud ümbritsevale maastikule, kui järsku kõlab esimene lask – oleme sattunud varitsusse. Adrenaliin kerkib, avame vastutule ja jaoülem võtab juhtimise üle. Pooljagu "zulu" saab käskluse jalastuda ja avada kattetuli.
Varitsusse sattumisest on möödas vähem minut, kui iga viimnegi mees on jalastunud ning leidnud endale sobiva koha edasi tegutsemiseks. Kõlab käsklus "olukord seis", mehed tõusevad püsti ja seavad sammud rühmaülema juurde, et saada tagasisidet. Kohale jõudes näeme, et ülem muigab kergelt ja küsib kaitseväelaslikult: "Noh mehed, kuidas rahule jäite?"
Käesolev seik on vaid pisike kild pioneeri igapäevaelust. Me oleme uhked oma eriala üle ja ei löö risti ette mitte millegi ees.
Elagu pioneerid!
