Paavo Kivine: Miks Keres ei tulnud maailmameistriks?
Suurimagi sportlase kuulsuseperiood on lühike, tuntuse aeg ainult natuke pikem. Kui paljud tänastest noortest näiteks teavad Kaija Parvet? Ometi oli ta seitsmekordne maailmameister meie väidetaval rahvusspordialal.
Malemeister Paul Keresel, tänasel sünnipäevalisel, on aja lennus vedanud rohkem, alles hiljuti oli ta noorematele tuttav kui „viiekroonine”. Ehkki eelnevatele põlvkondadele oli ta… jah, raske sõnugi leida.
Ta oli meile nii paljut, et õigupoolest puudus ainult üks, see, mis ülal küsimusena kirjas. Küsimus, millele siis saime vastata üksnes mõttes. Aga ka küsimus, millele tundsid vajadust vastata suurmeistri suurimadki konkurendid. Kuulakem neid.
Maailmameister Mihhail Botvinnik: „Muidugi, Paulil oma malekarjääris ei vedanud. Mõnel teisel ajal oleks ta ilmselt saanudki maailmameistriks. Ent meie sajandi 40.–50. aastatel oleks ta võinud maailma esimaletajaks saada ainult nende ridade autorit Olümposelt kõrvale tõrjudes.” Vastus, mis ütleb ära faktitõe, kuid jätab lahtiseks, mis peitub tõe taga. Vaatame edasi.
Maailmameister Max Euwe: „Kuigi Kerese malekarjääri ehtisid paljud sensatsioonilised kordaminekud, tuleb teda siiski pidada oma kolleegide ja rivaalide seas suurimaks pigilinnuks. Siiski söandas keegi delegaat ühel FIDE kongressil teha ettepaneku lasta Paul Keresel, igavesel teisel, väljaspool tavalist sarja mängida matši maailmameister Botvinnikuga. Määrustiku täpne täitmine saavutas FIDEs võidu selle üle, mis tollal vastanuks male elulistele huvidele.” Niisiis: reglementaarsed põhjused.
Maailmameister Mihhail Tal: „Kogu maailma malepere lemmikut, Tallinna suurmeistrit fortuuna kahjuks eriti ei soosinud. Väga kahju, et tal ei õnnestunud mängida sellist matši, kuigi maleavalikkuse arvates oleks ta mitmel korral seda au väärinud.” Ehk siis: lihtsalt saatus.
Maailmameister Tigran Petrosjan: „…Keresest sai universaalse laadiga maletaja. Kui paradoksaalne see ka pole, minu arvates just see asjaolu takistas teda maailmameistriks tulemast. Paljukiidetud harmoonia viis lõpptulemusena selleni, et lõi tuhmuma mingi eriline elegants, mis seni tema mängu iseloomustanud oli.” Seega: malespetsiifilised põhjused.
Maailmameister Boriss Spasski: „Maailmameistritiitel eeldab selle taotlejalt keerulist karakterit, mis peab sisaldama selgelt avalduvat barbaarset hävitajainstinkti. Paul Kerese peakonkurendil M. Botvinnikul olid sellised loomuomadused täiel määral olemas. M. Botvinnik oli ettevalmistuse ja totaalse psühholoogilise sõja suur meister. Ta ei võidelnud mitte üksnes malelaual, vaid ka väljaspool seda. Paul Keres omakorda jäi võitluses alati sportlaseks ja džentelmeniks. Loomult oli ta rohkem looja kui hävitaja. Pole võimatu, et põrgates kokku M. Botvinniku meetoditega, osutus ta väga pikaks ajaks traumeerituks. Igal inimesel võivad tema elueesmärgi saavutamisel suurt, kui mitte esmajärgulist tähtsust omada isikliku elu sündmused ja asjaolud. Mismoodi kulges Paul Kerese isiklik elu, seda teavad kõige paremini tema lähedased. Mina tundsin selgesti, et Paul Keres kandis läbi elu mingit ränka taaka. See taak /…/ oli piiritu armastus ja uhkusetunne oma esivanemate maa vastu, vankumatu püüe pidada vastu kõikidele katsumustele, kanda vastutust iga oma sammu eest.”
Sama kas-küsimus maailmameistrikandidaat Viktor Kortšnoile sai vastuseks: „Olen alati vastanud: jah, kindlasti. Juhul, kui tal 1944. aastal oleks õnnestunud põgeneda Läände.” Spasski ja Kortšnoi sõna, ühemõtteline ja selge, kostis muidugi juba vabadusest. Mida oleks meilgi enam lisada? Kui, siis kokkuvõtvat.
Küsimus maailmameistritiitlist ei olnud toona üleval neutraalses, steriilses ajas ja ruumis. Kas ajal, mil jäljetult ning näilise põhjuseta kadusid inimesed, oli võimalik olla kiretu, erapooletu küsimustes, mis olid võimule nii olulised, olles samal ajal vaimuvõitluses maailma esimene? Ühelt poolt oli ta kodanluseplekiga võõras, teiselt poolt režiimiustav ning sada protsenti oma. Sai seal üldse olla valikut?
