Ma lugesin seda artiklit ühtepidi ja teistpidi, ilmselgelt ületas see teade vastutustundetust laristamisest igasuguse mõistlikkuse piiri. Meie lagunevate teedega kodulinn leidis paari lasteaia aastaeelarve suurune üleliigse rahapataka, mille kõige otstarbekam kasutusviis leiti olevat venekeelne telepropaganda.

Vabandage väga, aga mul tuli sõna otseses mõttes nutumaik suhu. Sest suur Mustamäe lasteaed, kus ka minu laps käib, otsustas korraldada kevadel heategevusliku laada, et hankida raha mitukümmend aastat köögitädisid ustavalt teeninud ja nüüd lõpuks lepingu üles öelnud köögikatlale vääriline asedaja. Köögikatel, kus iga päev 3 korda keedetakse mitmesajale pealinna lapsele putru, suppi, praadi ja magustoitu, maksab orienteeruvalt 2 ja pool tuhat eurot.

Lasteaia omanik ja lasteaia käekäigu eest sada protsenti vastutav Tallinna linn lasteaiale seda raha aga paraku ei eralda. Ja hoidku jumal selle eest, et midagi lasteaias veel katki ei läheks, sest aia eelarves pole 2011. aastal erakorralisteks (ammugi mitte korralisteks) investeeringuteks ette nähtud mitte pooltki eurosenti.

Ja nüüd me saame teada, et raha on linnal jalaga segada. Lausa nii palju, et sellest naeruväärsest Tallinna TV-st, mis neelab tõenäoliselt enam, kui paari lasteaia aastaeelarve, jäi ikka väheks! Ka muukeelne valijaskond peab saama linnarahva rahade eest „valgustatud“.

Selle nädala alguses saabus minu meilikasti kiri, mille subjektireal seisis: „Raineri salasoov“. Kuigi see meilipealkiri tundus küll tutvusliini spämmreklaamina, peitus selles meelitavas salasoovis meie linnaosavanema meeleheitlik palve anda oma hääl valimistel just temale. Vaid mõni tund enne oli toosama Salasoovi-Rainer pistnud meie õuepostkasti linnaosavalitsuse kirjaplangile trükitud lubaduse jagada ka järgmisel aastal natuke tasuta kruusa.

Ei, Rainer. Ka mitte tihumeeter küttepuid ega salvetäis kartuleid enam ei aita. Ei aita hääli koguda. EI AITA!

Autor on Tallinna linna kodanik aastast 1974, parteitu.