Õuduste erutav võlu

Õudusfilmides, näiteks omaaegsetes zombie-filmides leidub alati tegelasi ja stseene, mis sunnivad mõnesid vaatajaid õudusest silmi sulgema. Teiste jaoks on aga just need kohad, kus limased koletised või mootorsaega relvastatud mõrtsukad mingeid jõledusi korda saadavad, kõige põnevamad ja erutavamad.

Milles ikkagi peitub õuduste võlu ning kas sedasorti närvikõdi on noorukite jaoks päris süütu lõbu?

Stuttgardi Meedia Ülikooli meediapsühholoogia professor Roland Mangold selgitab inimeste nälga õuduspiltide järele sellega, et need tekitavad teravaid emotsioone, ilma reaalset ohtu kaasa toomata. Õudusstseenid kõditavad ürgseid instinkte, kutsudes esile bioloogiliste reaktsioonide ahela. Nad viitavad ähvardustele, mida tegelikult enam ei eksisteeri.

“Selline närvidemäng annab puberteediealisele võimaluse oma negatiivseid tundeid kategoriseerida,” jätkab professor, kelle sõnul täitsid varem sama rolli muinasjutud, samuti sageli vägagi õudsed ja brutaalsed.

Mangoldi Eesti kolleeg psühholoog Voldemar Kolga näeb üht õudusfilmide võlu selles, et filmi vaadates säilitab inimene kõigi seal pakutavate jubeduste üle ikkagi kontrolli.

“Õudusfilmide vaatamise juures on hea see, et inimesel on kontrolli tunne — kui ma tahan, siis vaatan, kui ei, siis mitte. Mitte nii, nagu reaalse eluga, kust pole võimalik välja astuda, vaid ma pean selle õuduse sees olema,” selgitab Kolga.

Õudusfilmid pakuvad Kolga sõnul heaoluühiskonna inimestele võimaluse kogeda tavaelus kättesaamatuid emotsioone. Kui aga elu ise hakkab õuduspilte serveerima, võib nõudlus kinoekraanil nähtavate jubeduste järele väheneda.

“11. septembri sündmused on andnud tõsise löögi õudusfilmide tegijatele, sest ka elus on väga palju jubedust ja õudusfilmid ongi ülesehitatud just reaalse ja irreaalse piiri ähmasusele,” räägib Kolga.

Enamasti teevad noorukid selget fiktsiooni ja reaalsuse vahel. Ohtlikuks võivad kinolinal pakutavad õudused saada noorele inimesele siis, kui ta oma muljetega üksi jääb. “See juhtub enamasti siis, kui puuduvad perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed ning normaalne enesehinnang,” tõdeb professor Mangold. Sel juhul võib nooruk kaotada reaalsustaju ning asuda filmikangelasi jäljendama. Tulemuseks võib olla emotsionaalne tundetus ja võimetus oma sümpaatiaid väljendada.

Seetõttu ei peeta brutaalseid õudusfilme noortele kohaseks vaimutoiduks ning paljudes riikides otsustavad spetsiaalsed ametkonnad selle üle, kas üks või teine film on lastele lubatud või mitte. Eestis niisugust organit ei ole ja üldse valitseb selles suhtes vägagi liberaalne süsteem, ütleb Eesti Filmi Sihtasutuse peaspetsialisti Jaak Lõhmus.

“Eesti on ses osas suhteliselt sarnane Rootsile ja Prantsusmaale. Meil on umbes samasugused soovitused, neil on need küll pigem piirangud. Mujal riikides on kinopidaja ka vastutav selle eest, kui ta laseb nooremaid sisse keelatud seansile, meil sõltub see täiesti ukse peal seisvast inimesest, kas laps pääseb keelatud filmi vaatama või mitte,” kõneles Lõhmus.

Tuleb tõdeda, et tänapäeva võimaluste juures lihtsalt keeldudega nooruki juurdepääsu taunitud filmidele ei takista. Psühholoogiaprofessor Mangold soovitab seepärast lapsevanematele pigem vaadata selliseid filme koos lastega ning neid omavahel arutada. “Fantaasiaid ei saa lihtsalt niisama maha kustutada, kuid lähedase inimesega rääkimine on õuduspiltide vastu hea ravim,” ütleb psühholoog.