Käisin hiljuti ühel sünnipäeval, mis oli üsnagi massiüritus - kokku oli külalisi üle kahekümne. Olles sünnipäevalapsega ainult kaudselt tuttav, ei teadnud ma, mida oodata. Teadsin, et tegu on kultuuri- ja kunstiinimestega ning lootsin meeldivat äraolemist õlleklaasi ja vaimuka jutuga. Sünnipäevalise koduuksest sisse astudes aga tardusin.

Mind on väga raske pahviks lüüa, aga seekord see õnnestus. Ma pole nii räpast ja kasimata elamist vist kunagi oma elus näinud! Korter oli suur, aga asju täis topitud, igal pinnal vedeles musti toidunõusid, esikus oli mitu kuivanud koerapissiloiku salvrättidega kinnikaetult, tapeet narmendas igas toas, kõik pinnad kleepusid toidujäätmetest, kohvitassirõngastest, mitmel pool oli näha jumal teab kui kaua lahtiselt seisvaid õllepärasid, kassikast haises ja oli junne täis, kempsus aga potiharja ei olnudki ja ausalt öeldes lampkastiga kuivkäimlad näevad ka sanitaarsemad välja kui see sajandivanuste pruunide juttidega pott. Igal pool lendlesid äädikakärbsed, köök haises, vannituba haises, elutuba haises, kõikjal vedelesid mädaneva sisuga salati- ja valmistoidukarbid, õunasüdamed, laest rippus alla kärbsepaber ammusurnud ohvritega. Selle kõige keskel võeti siis vastu külalisi. Ma ausalt öeldes süüa ei julgenudki, jõin omaenda kaasavõetud õlut (ja seda kiiresti) ja näksisin ettevaatlikult laualt pakist küpsiseid ja krõpse. 

Paar tundi hiljem sünnipäevalt lahkudes ja koju jõudes läksin esimese asjana duši alla ja panin ka riided pessu, sest jumal teab, mille sees ma seal diivanil istusin või... Jäin mõtlema, et kas tõesti leidubki inimesi, kes ei pea isegi elementaarset puhtust oluliseks ja võtavad sellises olukorras korteris külalisi vastu? Olen sarnaseid kortereid siiamaani näinud ainult "Krimis" või "Võsareporteris". Aga selle kodu omanikud olid hästiteenivad ja kõrgharidusega inimesed, külaliste seas oli ka Eesti mõistes poolprominente - kirjanikke, kunstnikke, paar lauljat.