Majanduslikult rasketes oludes on ikka tekkinud poliitilised liikumised, mida kiirustatakse populistlikeks kutsuma. Mõnikord tehakse seda seetõttu, et need erakonnad argumenteerivad rahva, mitte eliidi positsioonilt, vahel aga seetõttu, et nad pakuvad välja lahendusi, mille rakendamine eeldaks võlukepikese olemasolu.
Ka tänases Euroopas on tõusuteel senise poliitilise ja/või majandusliku eliidiga vastanduvad liikumised. Praegustele poliitilistele jõududele on tekkinud mitmeid alternatiive. Nii on poliitika pööranud naljaks Reykjavíki linnapea Jon Gnarr, kes on tegutsenud näitleja ja koomikuna. Skaala teise äärmusesse jääb aga endassesulgunud konservatiiv Viktor Orban Ungari peaministri toolil. Meie oma mees Brüsselis, Indrek Tarand, jääb oma telesaadete ja protestikandidaadina europarlamenti saamise poolest kusagile nende kahe näite vahele.
Nii nagu eelnimetatud, tundub ka Itaalia koomiku Beppe Grillo Viie Tähe Liikumine olevat üks nendest ühendustest, mis tõuseb poliitikas pinnale kriisi ajal. Ja see kriis pole pelgalt majanduslik – Grillo tõus langeb ajale, mil poliitiline klass on ennast diskrediteerinud ning kaotanud kontakti valijate ehk reaalse eluga.
Kuigi kohalike valimiste kolmas ning parlamendivalimiste teine koht annavad aimu Grillo populaarsusest ning silmapaistvusest, on ta keskaegse narri kombel alati täitnud ka sügavalt poliitilist rolli. Kuid nende tegemisi täpsemalt uurides tundub, et tegemist on hoopis anomaaliaga koomikutest poliitikute reas.
M5S ei sündinud Grillo tahtel, vaid spontaanselt. Liikumise juured on Grillo blogis ning inspireerivatena mõjusid ka tema esinemised, mis nõudsid poliitikalt peamiselt „puhtaid käsi“, võitlust maffiaga, kriminaalkorras karistatud parlamendiliikmete eemaldamist parlamendist ja avatud nimekirju valimistel.
2008. aastaks oli ühendus Amici di Beppe Grillo (Beppe Grillo sõbrad) laienenud üle kogu Itaalia ning erakond loodi aasta hiljem. Kuna ükski teine poliitiline liikumine itaallaste muredesse ei süvenenud, asutigi kohalikesse omavalitsustesse kandideerima ja seda tehti üsna selge programmiga.
Selle aasta parlamendivalimistel 25,5 protsenti häältest kogunud Grillo partei edu üks põhjus on muidugi Mario Monti tehnokraatidest koosneva valitsuse läbikukkumine Itaalia majanduse elavdamisel. Ootamatu edu andis erakonnale rohkem kohti, kui parteiliikmete poliitiline kogemus lubanuks.
Huvitav on ka erakonna toetajate struktuur, mis erineb seni põhirolli mänginud erakondade toetajaskonnast. Nii toetasid sotsioloog Ilvo Diamanti hinnangul Partito Democraticot peamiselt pensionärid ning Popolo della Liberta't vähese haridusega inimesed, kes kogusid oma info peamiselt televisioonist (mis on teadupärast poliitklounistunud Berlusconi mõju all). Koomik Grillo M5S koondab oma toetajaid aga võrgustiku abil.
See võrgustik on paradoksaalsel kombel justkui 20. sajandi relikt, meenutades toonaseid massiparteisid. Olgu kuidas on, M5S valijaid leiab kõikidest ühiskonnakihtidest ning neid ühendab keskmisest suurem ühiskondlik aktiivsus. See viimane aspekt seob aga liikumise väga tugevalt hääletajatega, sest erakonna valikud parlamendis on tugevalt seotud linnaväljakutel peetud kõnekoosolekutel kõlanud ning Facebookis ja blogides leiduva tagasisidega.
Ja just siit tulebki välja suure toetajaskonna olulisus. Ilma massita oleks Beppe Grillo lihtsalt koomik ja tema erakonna nimekirjas parlamenti valitud oleksid pelgalt väheste poliitiliste kogemustega inimesed tänavalt. Koos massiga esindavad nad aga neljandiku itaallaste soove, olles nendega oma struktuuri tõttu tihedalt seotud.
Kui rääkida M5Si poliitilistest eesmärkidest, meenub esmalt see, et tegemist on ainsa jõuga Itaalia poliitmaastikul, mis on pannud kahtluse alla euro kasutamise vajaduse ning lubanud vastava referendumi korraldada. Siiski tuleks selles sammus näha britilikku suhtumist stiilis „suveräänsus, seaduslikkus, koostöö“, sest M5S toetab küll Euroopa majandusliitu, aga mitte võimalikku liitriiki.
Kuigi praegu on M5S suutnud ennast parlamendi alamkojas kehtestada, mõjutades senati ja alamkoja presidentide valimisi ning mõningaid plaanitavaid poliitikaid, pole tulevik siiski kindel. Kõige suuremat ohtu kujutab M5Sile poliitiliste uustulnukate ebakindlus ja kogenematus. Lisaks tähendab oma valijate kuulamine, et ootamatute probleemide lahendamine venib ning väheneb ka paindlikkus.
Nii peabki M5S näitama, kas viimase kümne aasta jooksul avalikkuses selgeks vaieldud küsimused valitsemismeetodite ja poliitikastrateegiate osas ka tegelikult ellu viiakse. Vastasel juhul ootab erakonda ees kukkumine ajaloo prügikasti, mis kannab silti „Klounid ja populistid“.
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
