Lisaks rohketele tundeküllastele kooliminemispostitustele tõstis pead ka kirjutamise ja ütlemise teemaline debatt. Variatsioonid ulatusid sünnist surmani.

Millest siis ei tohiks kirjutada?

Blogivad emmed tõusid tagajalgadele, kui Delfi Naistekas avaldati hämmastust lapse kakast ja tissitamisest kirjutamise üle. Arusaadav, sest ajakirjanduses tehakse neile nagunii pidevalt laste kasvatamise teemalisi etteheiteid. Nüüd siis heidetakse ette ka lastest blogimist!

Ka töö saamisest ei tohiks kirjutada. Suure töötuse perioodil on halb inimene ka see, kes tööd on saanud. Ole tasa ja õnnelik. Sest kõigil peab halvasti minema!

Elame praegu ka ajal, kus igast sõnast tuld võetakse. Ja huumorist võib väga erineval moel aru saada. Aga kas tapmisähvardus on huumor?

Kui aga seda, Oskar Lutsu koolivägivalla maaletoojana väljapakkuvat kirjatükki lugeda, siis peame möönma, et tõepoolest, me oleme ammu kiusamise läbi huumori heaks kiitnud. Ja tänapäeva “Kevade” versioon on koolitulistamine.

Pole siis ime, et on valimiskampaaniate “normaalne” käik on, et erakonnad näitavad teineteise peale näpugaUpitavad ennast ja madaldavad teist.

Kas ka valimiskampaaniaid peab võtma huumoriga? Poisid viskavad ainult natukene sõnu… Ja me valime. Naeratades. Valime ükskõik kelle, ikka valime näpuganäitaja, teiste mahatallaja.

Kuidas, kes ja mil moel peaks kirjutama, blogima? Sõnavabadusest ja blogikäitumisest esitavad Blogilehes oma arvamuse Kaja Tampere ja Eesti USA kaitseatashee abikaasa Silva Kiili.