Orm Tammepuu: Viis põhjust, miks päästesüsteem on alalises rahahädas

 (58)
Orm Tammepuu: Viis põhjust, miks päästesüsteem on alalises rahahädas
Foto: Andres Putting

Pideva rahahäda tõttu suletakse järjest komandosid, mille tagajärjel laienevad valged laigud, kuhu minnakse vaid tukke loputama.

Erinevalt paljudest teistest maadest on Eestis riiklik päästesüsteem. Tehtud kärbete tagajärjel on aga selle riigi kodanikest üha eemaldutud – vabatahtlik tuletõrje praktiliselt likvideeriti sajandivahetuseks ja kodanike omaabi initsiatiivi kasutatakse väga vähe.

See-eest on meie päästesüsteem totaalselt tsentraliseeritud ehk kogu võim - nii eelarve kui ka vastutus – on koondatud sisejulgeolekuga tegelevatesse ametkondadesse. See tähendab, et päästeasjandusega tegelevad suured bürokraatiamasinad, milleks on peamiselt Päästeamet ja servapidi ka Politsei- ja Piirivalveamet. Neis võib aga piir oma isiklike, ametkondlike ja avalike huvide vahel hõlpsalt sassi minna, sest eks iga ametnik ole ka ju inimene.

Ametkondlikul päästel on iseenesest mõistetavalt kallal tüüpilised bürokraatia probleemid, mida võimendab veel monopoolsest seisundist tulenev ignorantsus.
Üha rohkem energiat läheb süsteemi administreerimiseks ja sisepingetega tegelemiseks, üha vähem jääb ressurssi avalikkuse teenimiseks, näiteks turvaliselt tiheda komandovõrgu ülalpidamiseks. Nagu ikka, on „süüdi“ selles alarahastatus – annaks poliitikud ometigi rohkem pappi, küll siis kõik hädad võluväel laheneksid.

Aga ega ikka ei lahendaks küll. Toon järgnevalt viis põhjust, miks Eesti ametkondlik päästesüsteem on ja jääb paratamatult alatiseks rahahädasse.

Esiteks: riiklikus päästes tehakse päris palju „tasuta“ töid, mille eest oleks igati kohane süüdlastele arve esitada. Üldkehtiv peaks olema printsiip, mille kohaselt tasub kahju tekitaja ka kulud. Autode sikutamine kraavist elik lennuki tõmbamine järvejäält, igasugu õliloigukeste koristamine, lõputu tulekahjusignalisatsiooni valehäirete kontrollimine ja lõpuks ka kuritahtlikult põhjustatud tulekahjude kustutamine – raske on näha põhjust, miks ei võiks selliste asjade eest arvet esitada. Aga ei esitata.

Teiseks: ei tehta töid, millega saaks raha teenida. Vanasti olid tuletõrjekomandode juures töökojad, kus meisterdati korstnapühkijatele töövahendeid, laeti tulekustuteid ja tehti muid töid. Eraõiguslikud või ka munitsipaalsed päästeüksused saaksid pakkuda mitut masti teenuseid nagu purikate eemaldamine, korstnate pühkimine, uste või ukselukkude avamine, vee pumpamine, igasugu koolituste ja õppuste korraldamine...

Enne riigistamist ehk vaid viis aastat tagasi sai ka näiteks Tallinna Tuletõrje- ja Päästeametist tellida korstna parandamiseks tõstukit või põua ajal kastmiseks tuletõrjeautot. Enam selliseid võimalusi ei ole ja nüüd seisavad tehnika ja mehed väljakutsete vahelisel ajal ehk enamuse tööajast jõude. Põhjuseks see, et riigiamet ei saa ometi businessi teha. Erinevalt paljudest elukutselistest päästjatest välismaal, ei saa meie ametkondlikud päästjad teenindada ka kiirabikutseid, sest kiirabikorraldus on meil eraõiguslik ja üldsegi tegeleb sellega teine ministeerium...

Kolmandaks: tellitakse väljastpoolt töid, mida saaks ise teha. Eeskätt puudutab see varustuse ja tehnika hooldust ning remonti, mille eest makstakse rasket raha hooldusfirmadele, selmet pritsimehed vajalikeks töödeks välja koolitada ja ise oma asjad korras hoida ning hoolduskulu raha meestele palgaks maksta. Konkreetne vastutus oma vara eest sunniks töötajaid ka märksa heaperemehelikumalt töövahenditega ringi käima, kui see tänases süsteemis toimub. Mõisa köis, teadagi, lohiseb...

Loe veel

Neljandaks: enamus Päästeameti eelarvest kulub töötajate palgaks. Täiskohaga palgalisi päästjaid on meil palju rohkem kui mujal maades, kus enamus päästjaid teevad oma tööd kas lisatööna või päris vabatahtlikult. Otse öeldes tähendab see seda, et Päästeamet maksab palka töö eest, mida kodanikud võiksid ka hobi korras elik missioonitundest teha, kui neile selleks võimalused anda. Hetkel on need võimalused nii väljaõppe, varustuse kui sotsiaalsete garantiide poolest väga puudulikud ja paraku pole ametkondlikul päästesüsteemil ka huvi seda olukorda muuta. Selle põhjus on see, et vabatahtlikega tegelemine on tülikas ja kergem on poliitikuilt raha juurde nuiata ja/või komandosid lihtsalt kinni panna.

Viiendaks: Tuletõrje on traditsiooniliselt olnud – ja on teistes riikides tänini – kohalik asi. Moodsamal ajal päästeasjandus, on kohalike kodanike õlul ja otsustusel, et mida ja kuidas ja kui palju päästesse panustatakse. Päästeüksusi rahastatakse KOV eelarvest, kindlustusseltside ja muude sponsorite poolt, samuti tegelevad päästeüksused ise raha teenimisega nii tasuliste teenuste kui ka korjanduste ja heategevusürituste korraldamisega.

Et Eestis on riik end Päästeameti suu läbi kuulutanud päästeala ainuvastutajaks, siis on suhteliselt raske leida ressursse väljastpoolt riigieelarvet. Kohalikelt omavalitsustelt on ära kooritud nii rahad kui õigused, Reformierakonna õhukese riigi ja madalate maksude retoorikast hoolimata toimub pidev tsentraliseerimine ja maksutõus. Arvestades ka eelpool kirjeldet raiskamist, on väga keeruline veenda kodanikke ja ettevõtteid raha Päästeametile annetama või ka mingitest fondides abiraha taotleda.

Seega on Päästeameti alaline „alarahastatus“ krooniline haigus, mida mõne miljoni euro lisamine või ära võtmine suures pildis ei mõjuta – komandode sulgemine jätkub kindlasti ka järgnevatel aastatel. Et saavutada turvaliselt tihedat päästevõrku, peaks Päästeameti eelarvet suurendama kordades, mis on aga absurdne, sest meie päästekulud ületavad niigi Euroopa Liidu keskmist taset. Ehk siis tuleks hoopis kuulutada ametkondliku pääste eksperiment ebaõnnestunuks ja päästevaldkond jälle detsentraliseerida? Pidev reformimine on küll valulik, aga umbtee lõpus seista ja halada on kah mõttetu.