Õppekava ja õppevara – muret pole?
Tänavu läksid esimesed, neljandad, seitsmendad ja kümnendad klassid üle uuele riiklikule õppekavale, kuid kõiki uue ainekavaga sobivaid õpikuid ja töövihikuid pole. Mõned uued õpikud ilmuvad alles järgmisel aastal.
Ebanormaalne olukord
Kui sul on mingeid materjale, palun saada! – Kas sa saaksid mulle seda brošüüri laenata, teen endale koopia. – Minu limiit on veerandis kõikide klasside peale kokku 300 lehte, igale õpilasele eraldi ei paljunda. Nii kirjeldab Tallinna reaalkooli eesti keele õpetaja Piret Järvela alanud kooliaasta argipäeva.
„See on ebaloomulik, et õpetaja peab niiviisi materjali otsima, aga muud ei jää üle, sest näiteks 10. klassile pole eesti keeles ühtki uuele ainekavale vastavat õpikut, 12. klass peab 30. aprillil, seitsme ja poole kuu pärast, esmakordselt tegema uut tüüpi emakeeleeksami, mille tarvis samuti õppekirjandust pole. Uut õppekava kavandati aastaid, otsused võeti vastu, aga kes on Eesti hariduses see isik, kes vastutab, et sel päeval, kui uus õppekava rakendub, oleksid ettevalmistused tehtud, õpetajad koolitatud ja õpikud olemas?”
Üks päev jääb ju alati puudu
Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar ei osanud veel õpikute küsimust kommenteerida.
„Analüüs on käsil, kui see valmib, saan anda tagasisidet. 2008. aastast alates vastutavad õppekirjanduse väljaandmise ja selle kvaliteedi eest õpikukirjastused, kes avaldasid väga tugevat survet minna üle turumajanduse põhimõtetele. Ministeerium praegu õppekirjanduse väljaandmist ei koordineeri ega kontrolli,” selgitas Käosaar.
„Õppekirjanduse küsimus on praegu minu arvates üle tähtsustatud. Uue õppekava rakendumine koolides ja õpetajakoolitus on märksa olulisemad teemad. Kõige tähtsam on õpetajakoolitus, sest õpetaja, kes on muudatustega kursis, oskab ka varasemat õppevara uues kontekstis kasutada.
Ma ei ole nõus, et uue õpikuta ei olegi võimalik uue õppekava järgi tööd alustada. Kõik algab õpetaja valmisolekust, muutus ainekavade sisus ei ole nii suur kui üldpõhimõtetes.
Ma ei arva, et uuele õppekavale üleminekut oleks pidanud edasi lükkama. Seda valmistati ette kümme aastat, otsus on tehtud, nüüd on vaja tegutsema hakata. Mäletame ju oma kooliajastki, et üks päev jääb alati puudu.”
