Suurim probleem on see, kui klassis käivad mõned inimesed, kes käituvad absoluutselt igas tunnis, nagu nad oleks maailma nabad. Meil käib klassis paar tuntud inimeste last ja nemad on kõige hullemad. Istuvad oma kallites nutividinates või siis jällegi segavad kohutavalt tundi ja teevad teisi maha. Ilma nendeta oleks meil palju vähem õppida, sest tunnis jõuaks palju rohkem teha.

Probleemiks on ka pikad päevad. Me alustame kell 8 ja lõpetame heal päeval kell 13.40, aga halvemal kell 14.35. Kella 16 paiku algab trenn. Koju vahepeal ei jõua, sest edasi-tagasi käik võtab paar tundi aega. Kui jõuad pärast trenni koju kella 19.30 paiku, siis võib õppimisega minna vabalt kella 23-ni. Minu elu on muidugi veel üsna lihtne, sest mõnel kestab trenn kella 22-ni.

Mõnes aines olen paratamatult tugevam kui teises. Enda jaoks raskemates ainetes muudkui kratsin pead, ega saa isegi õpetajat pingsalt kuulates eriti hästi asjast aru. Ainetes, milles olen tugevam, hakkab mul jälle kogu aeg igav, sest saan juba poole jutu pealt kõigest aru ja tahaks juba harjutama hakata. Kõigilt aga nõutakse igas aines võrdset pühendumist ja tulemusi. See on ju võimatu!

Kui nüüd lisada sellele kõigele juurde veel need esialgsed probleemid, et koolikott on liiga raske ja kontrolltöid on liiga palju, siis arvavad paljud, et me liialdame. Kui te ei taha võtta kuulda õpilasi, kes tunduvad teile hädaldavad laiskvorstid, siis võtke vähemalt kuulda lapsevanemaid, kelle jaoks on täiskohaga töö kogu aeg lapsi koolis järele aidata!