Õpetamismeisterlikkuse indikaator
Probleemi võiks vaadelda mitmest aspektist, olenevalt sellest, mida peetakse koolihariduse peaeesmärgiks. Kas seatakse esikohale õpetamine või kasvatamine või hoopis nende lahutamatu kooslus?
Mis aga kindlasti on iga eluala vaieldamatu lakmus, see on oskus eraldada oluline ebaolulisest. Ja just selles võib näha tänase kooliõpetuse peamist vajakajäämist.
Oma aine vaieldamatud asjatundjad räägivad ehk siis "õpetavad" kõike väärika tõsiduse ja lausa nüristava monotoonsusega: kõik on ühtmoodi tähtis, kõike tuleb ühtmoodi meeles pidada (pähe tampida?), kõike kontrollitakse ja hinnatakse... Nii kulgebki õppejutt nagu kena linnukese siristamine, mille viis ja rütm on igaveseks kinnistunud; sõnad küll muutuvad, aga nende valjus ja tonaalsus haruharva. Nii jäävadki vajalikud rõhud asetamata, oluline reljeefselt piiritlemata; kõik lahustub üleüldises paljusõnalisuses ja hääbub oma argipäevasuses, et teha ruumi atraktiivsematele elunähtustele.
Kui koolmeister õpetab reegleid, mida nende arvukuse tõttu on meeles pidada peaaegu võimatu, tekib küsimus, kas ta on ikka oma ala meister, sest on ta ju tühja tuult tallanud. Hoopis mõttekam oleks ilmekalt aktsentueerida peamisi põhimõtteid, mis suunas peaks õppur mõtlema, et ise vajalikud juhised tuletada. Reeglite algoritmiline tuletustee on mõõtmatult olulisem kui mis tahes üksikreegli verbaalne rüü. Lõppude lõpuks on ju mõtlemise arendamine iga aineõpetuse olulisim taotlus.
Ah et tuhajuhaneid juba mõtlema ei pane? Ilmselt ei pane tõesti. Aga needsamad tuhajuhanid unustavad kibekähku ka kõik reeglistikud, nii et tulemuseks oleks ikkagi ümmargune null. Pigem teha siis ikkagi panus neile, kelle nupp natukenegi nokib.
Oluline on mõista süsteemi ja põhjusi, miks midagi just nii on ja mitte teistmoodi; tulutu on aga midagi kramplikult meeles pidada. See didaktika kuldreegel peaks õpetajate kõrvus lausa vasardama, sest selle elluviimine on nende kutsemeisterlikkuse täpseim indikaator, määrates ühtlasi kooliõpetuse kvaliteedi.
Õppedialoog on õpetaja monoloogist olulisem; õpilaste ainealane häälestus on tõhusam kui nende tühipaljas korralekutsumine; vigade ennetamine on efektiivsem kui nende parandamine; kohene õigete seoste kujundamine on kergem kui hilisem väärseoste lõhkumine; õpetaja hääletugevuse pidev muutumine mobiliseerib rohkem kui kiretu jutustamine; isiklik eeskuju kasvatab rohkem kui miski muu.
