Õpetajadki lähevad välismaale parema palga peale
Kui 2006. a kavatses mujale tööle asuda 36 000 inimest, siis 2010. a juba 77 000. Kõige rohkem soovitakse välismaal töötada ehitus- ja lihttöölise, koristaja ja toateenindaja, klienditeenindaja ning auto- ja bussijuhina. Uuringu autorid märgivad teatava üllatusega, et kõrgharidusega inimesed soovivad kõige vähem välismaale tööle siirduda. Nende osatähtsus võimalike väljarändajate seas on väiksem nende osakaalust tööealises rahvastikus.
Kõrgharidus hoiab kodumaal
Aastatega on kõrgharidusega inimeste soov välismaale siirduda isegi vähenenud. Kui 2006. aastal mõtles sellele 12% kõrgharitutest, siis 2010. aastal vaid 9%. Samal ajal mõtleb üha rohkem oskustöölisi välismaale tööle minekust. Seejuures plaanivad paljud kõrgharitudki minna välismaale tegema mitte eriala-, vaid oskustööd. Kõrge positsiooniga inimestest (arstid, ärijuhid, arvutispetsialistid, juristid, õpetajad jt) soovib vaid umbes kolmandik töötada välismaal niisama kõrgel positsioonil, kui neil on kodumaal.
Euroopa meelitab
Niisiis hoiab kõrgharidus inimesi kodumaal. Aga kas võime sellega seoses kergendatult ohata, et talendid ei lähe Eestist ära? Vara veel! Nimelt on Euroopa Liidus asutud talentide mobiilsust mitme programmiga suurendama. Vahetult enne aastavahetust tutvustati Tallinnaski soomlaste programmi REKRY-AMARE, millega tahetakse kujundada välismaalt tulnud kõrgharitutele, eelkõige arstidele, füsioterapeutidele, hambaarstidele „pehmet maandumist” uuel töökohamaal.
Välismaalt Soome saabunud kõrgharidusega töötajatele hakatakse pakkuma senisest tõhusamat keeleõpet ja muud kohalikku kultuuri sisseelamist toetavat tegevust. Programmis osalevad Saksamaa, Poola, Suurbritannia, Iirimaa ning ka Eesti. Tõsi, ennekõike on plaanis korraldada pehmet maandumist Venemaalt ja Hiinast saabunud kõrgharitutele, kuid miks peaksid jätma Baltimaade kõrgharitud selle mugavuse kasutamata?
REKRY-AMARE programmi toetab Euroopa sotsiaalfond. Tööjõu mobiilsus on Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid ja nüüd püütakse saada liikuma ka kõrgharidusega inimesi.
Eesti õpetajad saavad võõrsil hakkama
Avo Juss Eesti õpetaja läbilöögivõimes ei kahtle. Kas neid aga massiliselt Soome või Rootsi siirduma hakkab, seda ei söanda ta ennustada. „Ma ei tea, millal neil mõõt täis saab. Küll aga tean, et Helsingi, Espoo ja Vantaa piirkonnas on õpetajate vakantseid töökohti sadades, ja mis see soome keel siis ära õppida ei ole!” arvab Avo Juss. Tema ise õpetab juba neljandat aastat Lappajärve põhikoolis terviseõpetust ja kehalist kasvatust ning annab õhtuti kergejõustikutreeninguid.
Oma tööga Soomes on ta väga rahul, PISA testide järgi ikkagi maailma parim haridussüsteem, kus õpetaja töö on väärtustatud ja kus midagi paaniliselt ei reformita. „Mul on siiralt kahju oma Eesti kolleegidest, kes PISA testi kohaselt teevad samuti väga head tööd, aga tasustatud on... alla Eesti keskmise. Millises valdkonnas on veel välja käia maailma esikümnesse kuuluvad tulemused?!” küsib Avo Juss.
Usaldav Soome
Arvi Nikkarev, kes õpetab Soomes Peltola põhikoolis matemaatikat, füüsikat ja keemiat, ütleb, et Eesti õpetajaharidust peetakse Soome omaga võrdväärseks, kuid temalt nõuti siiski kümme nädalat kestva pedagoogilise lisakoolituse läbimist. Keeleeksamiks oli tollal vestlus ametliku keelekomisjoni liikmega, kes laskis vastata mõnele küsimusele ka kirjalikult. Nüüd on uus kord ja välismaa õpetajal tuleb teha viienda taseme keeleeksam. See võib saada mõnelegi Eesti õpetajale komistuskiviks. Arvi Nikkarev soovitab kandideerida Soomes algul mõnda maakooli või töötada linnakoolis õpetaja abina, et keel selgeks saada.
„Soome koolis on õpetaja väga iseseisev ning direktor ja õppealajuhataja on talle alati toeks, seitsmeteistkümne aasta jooksul pole mind kordagi kontrollinud ei direktor ega õppealajuhataja,” märgib Arvi Nikkarev.
Katrin Kirm õpetab Helsingi ühislütseumis matemaatikat, füüsikat ja keemiat. Tema arvates pole tähtis, kus inimene on pedagoogilise hariduse omandanud, sest murdeealised õpilased on enam-vähem samasugused kogu maailmas. Oluline on, et õpetaja oskaks neile õppimise huvitavaks teha ning saaks nende kasvuea iseärasustega hakkama.
Silja Aavik õpetab Latokartano algkoolis eesti lapsi. Üks osa õppeaineid on tema koolis eesti, teine soome keeles. Silja Aavik tõdeb, et Tallinna pedagoogilise instituudi haridusega pole ta Soomes hätta jäänud. Kui probleeme tekib, siis on toeks palju tugisüsteeme (eri raskusega õppematerjalid, abiõpetajad, lisarühmad, lisatunnid jpm, lisaks veel psühholoog ja sotsiaalpedagoog). Kuid Eesti pedagoogile võib olla harjumatu, et Soome koolis pole „võidujooksu”. Ei tungita väevõimuga gümnaasiumi ja sealt edasi ülikooli, iga amet on hinnatud ning Soome lapsevanem suhtub õpetajasse ja kooli lugupidavalt.
