Õpetajad, seltskond ratastel
Kui haridusküsimused on meie riigis prioriteet, siis millise tähtsusega need otsustus- ja rakendusprotsessides on? A – tee kohe ja nüüd, B, C, D, F... – aega küll. Koolivõrgu kokkutõmbamiseks nõutakse kiirete tulevikku suunatud otsuste tegemist. Teadmatus selles, mis gümnaasiumid alles jäävad, seab löögi alla ka tugevate põhikoolide säilimise. Maavalitsused teevad oma kavasid, kohalikud omavalitsused omi, aga riigi poole pealt valitseb lumetulekueelne vaikus. Mõned omavalitsused on seoses uue eelarveaasta algusega juba asunud oma arengukavasid muutma, osa on äraootaval seisukohal. Võimalik, et nii mõnigi omavalitsus jääb Toompeal tekkivate poliittuulte keerises n-ö kahvlisse.
Bakalaureus ei tea, aga 15-aaastane teab?
Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi saatus on selgumas. Arutusel on valla arengukava muudatuste eelnõu. Seal on selgelt öeldud, et kui õppeaasta jooksul langeb õpilaste arv gümnaasiumiosas alla 50, siis järgmisel õppeaastal 10. klassi enam ei avata. Meil on praegu 9. klassis 26 õpilast, järgmisel aastal 28, ja kui ka pooled neist tuleksid gümnaasiumi, ei saaks me seda arvu kuidagi täis. Praegu on meil keskkooliosas 54 õpilast, minister on seadnud alammääraks 84+. Muidugi on kahju, et gümnaasium ära kaob, aga pole ette näha mingit võimalust selle säilitamiseks nendel tingimustel.
Kutsekooli press on suhteliselt tugev – ja paljude laste jaoks praegu suuresti ikkagi sundvalik. Loomulikult annab kutsekoolgi võimaluse haridusteed jätkata, aga küsimus on selles, kas põhikooli järel on valikuvariante sama palju nagu gümnaasiumi lõpetamisel. Natuke naljakas ju on, et põhikoolilõpetaja teadku, mille kasuks otsustab, aga gümnaasiumilõpetaja ei pea veel valima, läheb ülikooli ja isegi pärast bakalaureust ei tea veel hästi, mis ala magistrit teha. Põhikooli lõpetamisest on aga juba kolm pluss kolm aastat mööda läinud...
Bussiski saab suhelda…
Gümnaasiumireform puudutab otseselt ka seitsmendaid ja üheksandaid klasse, mõjutades tugevalt linnalähedasi koole. Siit küsimus, kas need nn tugevad põhikoolidki maal alles jäävad. Kui seal on 30–40 õpilast ja liitklassid, mis tugev põhikool see enam on. Õpetajate kohta on öeldud, et paneme nad koolide vahet sõitma: istugu bussi ja sõitku järgmisse kooli. Ei kujuta hästi ette seda oma kooli ja kogukonna arengule pühendunud õpetajaskonda, kes on kogu aeg lennus teistesse „oma” koolidesse. Seltskond ratastel...
Kes teab, võib-olla on see isegi väga vahva, teave ja head näited liiguvad ühest koolist teise ja ka bussis käivad arutelud. Nähtavasti tekib väga erinevaid ja huvitavaid arenguvariante ning seda ei ole mõistlik rangete piirangutega takistada.
