Õpetajad on palgatõusu suhtes skeptilised, minister annab lootust

 (4)
Õpetajad on palgatõusu suhtes skeptilised, minister annab lootust
Toompeal avaldas meelt ligi 2500 õpetajatFoto: Ilmar Saabas

Meeleavaldused on õigustatud, kuid üksikud väljaastumised õpetajate arvates tulemuseni ei vii, kirjutab Õpetajate Leht.

25. oktoobril toimus Toompeal juba mitmes õpetajate meeleavaldus viimaste kuude jooksul. Seekord oli kogunemine aga märgatavalt tõsiseltvõetavam kui eelmised kaks – kokku tuli poolteist tuhat õpetajat – ning seda enam nähtamatuks nurgataguseks plakatinäitamiseks pidada ei saa. Kuid küsimus, milline on meeleavalduse mõju ning kas õpetajate palkades (aga ka koormuses ja muudes muredes) midagi muutub, jääb ikkagi õhku…

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ütles, et meeleavaldused on demokraatlikus ühiskonnas igati omal kohal ning tema toetab õpetajate palgatõusu nõudmist igati. „Tegime haridustöötajate liidule, õpetajate liidule, maaomavalitsuste liidule ja linnade liidule ettepaneku töökoormuse, palgataseme ja liigse bürokraatia, aga ka õppevahendite kättesaadavuse probleemide jms ühiseks lahendamiseks.“ Aaviksoo lubas, et kokkulepitud ühismemorandum, mis lubab tõsta õpetajate keskmise palga 20% kõrgemaks riigi keskmisest töötasust, saab allkirjad.

Streik tooks segaduse

Mis puudutab kohalikke omavalitsusi kui õpetajatele palga maksjaid, siis Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart leidis, et aeg õpetajate meeleavaldusteks on küps. „Tuleb möönda, et haritlaskond on olnud intelligentselt kannatlikku meelega. Õpetajate nõudmised on muidugi põhjendatud, kuid teisalt muretsen abilinnapeana, et kui õpetajad peaksid tõesti otsustama streigi kasuks, siis kuidas tagatakse õppetöö ettevõtmise ajal.”

Abilinnapea osutas ka tõsiasjale, et kui praeguse 224 gümnaasiumi asemel on plaanis alles jätta 54, siis peaksid otsustajad õpetajatele julgelt ütlema, et 30% palgatõusuks tuleb paljud vallandada-koondada. „Näib, et peaminister ei muretse äsja õpetajahariduse saanud noorte pärast, kuna usub, et nad leiavad endale koha, ega tunne muret ka nende pärast, kes koondatakse. Haridussüsteemi ei saa muuta kiirustades ning seda ei tohi teha ainuüksi riigi raha kokkuhoiu eesmärgil.”

Tartu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja Riho Raave nõustus, et õpetajate töökoormus ja palk ei ole kooskõlas, kuid Tartu õpetajatele makstav palk on mõnevõrra suurem riigi keskmisest. „Meeleavalduse koht oli seekord täiesti õigesti valitud, kuigi olen poliitikutelt kuulnud ka soovitusi õpetajatele minna meelt avama hoopis raekodade ette. Kuid õpetajate palgaraha tuleb riigieelarve kaudu ning ühelgi omavalitsusel ei ole praeguse tulubaasi juures võimalik oma õpetajatele palju kõrgemat palka maksta. Tartus kavatseme järgmisel aastal siiski ühe sammu astuda ja tõsta lasteaiaõpetaja palga üldhariduskooli nooremõpetaja töötasu tasemele.”

Vaja on head juhti

Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi esimehe ning Tallinna Nõmme ja kesklinna vene gümnaasiumi õpetaja Indrek Riigori sõnul on õpetajate meeleavalduste toimumine ainult tervitatav – viimaks on õpetajad oma töötingimuste eest võitlema hakanud ega ole enam nii allaheitlikud kui varem. „Kõige enam häirivad poliitikute ja avalikkuse suured sõnad, kuivõrd olulised õpetajad tulevase põlvkonna kujundajatena on jne. See on tõsi, kuid õpetajate viimse piirini viidud töökoormuse leevendamiseks ja palgatingimuste parandamiseks pole sisuliselt midagi tehtud,” leiab Indrek Riigor.

Emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees ja Oru põhikooli õpetaja Kaja Sarapuu usub, et õpetajate meeleavaldustel on mõju küll, kuid üksikud väljaastumised tulemuseni ei vii. „Intelligentse ja haritud inimesena ootab õpetaja, et tema eest kostavad need, kes tema tööd tunnevad, austavad ja väärtustavad. Ka palgamuutusi hariduses tuleb oskuslikult juhtida – õpetajad on võimalik ühe mütsi alla koondada.”

Ühe põhjusena, miks õpetajate palgad pole seni märgatavalt tõusnud, näeb Kaja Sarapuu asjaolu, et õpetajad on enamasti naised, ja valdkonnad, kus domineerivad naised, kipuvad olema madalamalt tasustatud. „Aga võib-olla on tegemist meie riigi poliitikaga: las õpetaja olla vaene, siis ta ei reisi, ei näe, kuidas õpetajad mujal elavad, ega tea esitada nõudmisi. On sõltuv ja vagur.” Samas ei suhtu Eesti ühiskond Kaja Sarapuu arvates õpetajasse halvasti. „Kriitikahimu tekitab üleüldine närvilisus, majanduslik virelemine, turvalisuse vähesus, teadmatus, kas homne päev on parem. See teeb inimesed kurjaks.”

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest