Paljud sooviksid lõpetada tööpäeva kella kahe-kolme paiku, kuid kas kõik tahaksid jätkata tööd ka kodus? Õpetajad on üldiselt kella kolmeni koolimajas (on ka erandeid, kui ollakse viieni või on üldse päev vaba) ja siis läheb koju, et parandada kontrolltöid või valmistada ette järgmiseid tunde. See on vägagi koormav ja keegi ei taha ju parandada töid kella kaheksani? On ka õpetajaid, kellel aines ei teha kontrolltöid (näiteks kehaline kasvatus), kuid ega neilgi lihtne pole.

Puhkepäevi on raske võtta, sest siis peab keegi asendama ja puhkuse lõpuks on kodus jälle terve virn kontrolltöid. Kui paljud arvavad, et õpetajatel on samamoodi vaheajad nagu õpilastel, siis nad eksivad - õpetajad peavad ikkagi tegelema vaheaegadel kooliasjadega (kas olema koolitustel või õppenõukogudel). Suvevaheajal teevad õpetajad tööd kuni jaanipäevani ja siis augusti keskel hakatakse taas tööd tegema.

Vaimne pinge on õpetajatel väga suur - igas klassis on palju õpilase, kes soovivad tähelepanu. Vahel läheb asi kontrolli alt välja ja siis on juba väga raske mitte minna endast välja klassi ees. Ühel minu (eks)õpetajast-tuttaval tekkisid paari klassi pärast lausa terviseprobleemid ja samuti kasutas ta tablette, et ennast erksana hoida.

Kuid ega õpetaja töö ainult halbadest külgedest koosne. Üks minu õpetaja ütles mulle nii: "Kool on nagu omaette maailm. Seal on katlamaja, söökla ja inimesed ning mulle on see maailm väga kalliks saanud, sest siin on nii tore õhkkond. Aga et miks mulle meeldib õpetada? Ma oleks võinud saada õmblejaks või teha endale väikese poekese, kuid kui sa näed lapse (õpilaste) silmi säramas, kui ta asjast aru saab, siis mida sa saad sellele vastu panna?"

Tihti arvatakse, et õpilased rikuvad palju korda ja tekitavad ainult pahameelt. Kuid asi pole tegelikult nii - tihti tuuakse naeratus õpetaja näole, kasvõi ühe tobeda naljaga või armsa komplimendiga ning see võib muuta terve päeva positiivseks.

Õpetaja amet pole ainult töö. See on suhtlemine õpilastega ja samuti ka nende aitamine, kus on vaja palju rohkemat kui ainult pähe õpitud valemeid või võõrsõnade õigesti hääldamine.