Eksharidusminister Tõnis Lukas, praegu riigikogu keskkonnakomisjoni esimees, hoiab endiselt pilgu all ka haridusteemat. Võimuliidus esindab ta neid poliitikuid, kelle silmis hariduse efektiivsust ei mõõda ainult raha. Paraku tuleb rikkaks saamisele keskendunud ühiskonnas „tõlkida” muudki sõnumid tihtipeale raha keelde, et tähelepanu pälvida ja ennast kuulama panna.

Juba aastal 2001, kui tollase valitsuse liikmete kõrged palgad veelgi kõrgemale tõsteti, annetas toonane haridusminister Tõnis Lukas oma igakuise maksuvaba esinduskulu (aasta jooksul kokku 60 000 krooni) fondile MTÜ Saagu Valgus.

Nüüdse valitsuse liikmena kannab Lukas oma tänavuse palgatõusu (358 eurot kuus) SA Noored Kooli arvele. „See on märgilise tähendusega, toetab tegevust ülimalt olulises valdkonnas – noortest õpetajatest on koolides kõige suurem puudus,” ütleb ta.

Kas veel keegi riigikogulastest peale teie on oma palgalisast loobunud?
Ei ole kuulnud. Olukorrad ja inimesed on väga erinevad, see on igaühe enesetunde küsimus. Minu jaoks on toimuv väga kontrastne: kogu aeg kuuleme, et riigil pole raha ja kellegi palgale midagi lisada ei saa, aga samal ajal meie enda palk tõuseb. Juriidiline mudel pole siin oluline – ma ei taha ega saa sellises asjas osaleda.

Kui üldse palkadest rääkida, siis kas tõesti on ühe riigipalgalise töö, olgu Toompeal või kuskil omavalitsuses, suisa kümneid kordi enam väärt kui teise riigipalgalise, näiteks õpetaja oma? Juba ainuüksi riigikogulase maksuvaba esinduskulu on suurem kui paljude teiste brutopalk…

Kui me ei taha riigi valitsemist üle anda Tallinna volikogule, siis tuleb ikkagi hüvitada mujalt Eestist pärit riigikogu liikmete väljaminekud sõidule ja majutusele. Iseasi, kas esinduskuludeks võimaldatava summa täiel määral ärakulutamine on iga kord põhjendatud. IRL-i fraktsioonis näiteks on kokku lepitud, et vähemalt kolmandikku sellest rahast püüab igaüks meist mitte välja võtta.
Populistlik oleks väita, et üks inimene on üle- ja teine alamakstud. Eri tööd ei ole objektiivselt üks ühele võrreldavad. Vedurijuht, õpetaja, riigikogu liige või kes tahes teine – nende töid ja palku ei saa kõrvutada. Aga loomulikult peavad poliitikud olema empaatilised. Privilegeeritud klassi ei tohi tekkida. Eriti väikeses riigis peame omavahel kokku hoidma, ning mitte ainult majanduslikus, vaid ka sotsiaalses plaanis.

Õpetajate ootused ja taotlused on õigustatud, kuid nende palgavajadustesse suhtutakse tihti ebaõiglaselt ja pinnapealselt. Soovitan kõigil, kes õpetajat arvustavad ning tema töötunde ja vaheajapäevi loevad, proovida iseennast õpetajana. Ja mitte korraks klassi ette seista, vaid päriselt õpetajana töötada. Ühe koolitunni 45 minutit lapsi köita – sellega saab hakkama enam-vähem igaüks. Kuid minna tundi päevast päeva metoodiliselt ettevalmistatult ja kogu energiaga – see nõuab kõrget kvalifikatsiooni. Peab tundma ainet ja programmi, oskama süstemaatiliselt õpetada, vaja on empaatiat ja juhiomadusi. Tippspetsialisti kvalifikatsioonile peab lisanduma suutlikkus lapsi sütitada ja paeluda. Omaenda ühe-kahe lapse õpetamine kodus on vanematele sageli kaelamurdev ülesanne, aga klassis peab õpetaja tunnist tundi innustama veerandsadat last.

Õpetajatöö ei ole üks-üheselt normeeritav. Tunnikoormust saab ehk mingil määral mõõta ja võrrelda, aga ei ole võimalik mõõta pingelisust ja vastutust, mida see töö endas kätkeb. Kui kellegi ema või isa helistab õpetajale ja tahab temaga oma lapse murest rääkida, ei saa õpetaja öelda, et tal on tööaeg läbi.

Ühiskonnas peab kujunema arusaamine, et õpetaja on tippspetsialist. Tema tööd ei saa selliselt pisendada, et loeme lihtsalt tunnid kokku ja paneme poemüüja või kellegi teise omad sinna kõrvale.
Õpetajaameti maine kujundab ühiskonna suhtumine. Meil on olnud aegu, mil see maine oli tõusuteel. 2008. aastal tõusid õpetajate palga alammäärad 22%. Järgnes aeg, mil palgatase ei vähenenud, õpetajad tundsid oma eelistatust ning see hakkas mõjutama ka noorte kutsevalikut. Need aastad tuleb tagasi tuua ja tookord saavutatud olukord säilitada.

Millegipärast kipub olema nii, et madalad palgad on seal, kus tehakse tegelik töö, ning kõige kõrgemalt on tasustatud töötegijate segajad…

Selle kinnitamine oleks minu poolt jälle populistlik. On jah mingi kollektiivne ettekujutus inspektoritest, kellest räägitakse anekdoote, ning kõrge palgaga kontoritöötajatest. Eks ameti maine ja kõrvaltvaatajate ettekujutus ühest või teisest tööst sõltub alati ka konkreetsetest inimestest ja nende toimetulekust, aga üldiselt on siiski kogu maailmas nii, et kui tahetakse häid juhte, kes teevad tarku otsuseid, peab neil olema kõrgem palk kui tegeliku töö tegijatel.
Ma ei tahaks tüli ässitada töö tegija ja teda juhendava ametniku vahel, hakates arutama nende omavahelisi suhteid või selgitama palgaerinevusi. Tähtis on, et ühiskond suudaks mõista kõikide valdkondade töötajaid ja nende vajadusi.

Inimeste pahameel puhkeb seal, kus tekib kahtlus, et kellelgi on küüned enda poole. Ebaõiglust tajutakse siis, kui keegi hoolitseb enda eest, aga ei hoolitse oma töötajate eest. See lõhestab ühiskonda kõige rohkem.