Õpetaja, õpetaja - millal sina tuled?
Maskubaasi kokkutõmbumise tagajärjel on löögi all ka õpetajate palgad. Kuid ilmselt on ka seda seost tänapäeva õppemetoodikate juures rakse tajuda. Sest eemärgiks on spetsialiseerumine, mis viib tervikutaju puudumiseni.
Veel sada aastat tagasi oli neli klassi koolis käinud talupoeg ja teda toetav pere võimeline ehitama ühe suvega endale palkmaja. Ehk varustama ennast elamispinnaga. Vähe sellest, ta oli võimeline varustame enda pere tervisliku toiduga. Tema lapsed õppisid talutööd ja olid võimelised isaisade kultuurilisi traditsioone jätkama. Tänaseks oleme jõudnud enda haridussüsteemiga nii kaugele, et 12 aastat koolis käinud talupojal puuduvad igasugused võimed enda maja ehitamiseks, rääkimata enda pere toiduga varustamisest.
Järelduvalt meil on vaja kasvatada inimest, kes oleks maksumaksja mitte ise hakkamasaaja. Seega kooliharidus formeeritud maksumaksja loomiseks, mitte ühiskonna heaolu tagamiseks. Kui riik ja ühiskond ei ole võimeline ennast ise toiduga varustama, ei saa riigi iseseisvusest ja vaba olemisest juttugi olla. Seega ei poolda meie koolides läbi viidav õpetus iseseisva riigi püsimajäämist. Rääkimata seoste tajumisest, mis võimaldaksid tuvastada seoseid sisseostetava toidu ja sellega riigist väljarändavate töökohtade vahel.
Kui isegi elementaarseid ühiskonnaeksistentsi aluseid ei suudeta meie haridussüsteemi kaudu ühiskonda sisestada, siis see on meie haridussüsteemi ja õpimentaliteedi järelemõtlemise koht. Selle asemel on tähtsam meie haridussüsteemi erinevad näitajad PISA edetabelites, mille tulemuseks on ääremaastumise süvenemine.
20 aasta iseseisvusaja jooksul on senimaani läbi vaidlemata, kes sealt koolist peab välja tulema. Kas sealt koolist peab välja tulema kuulekas palgatööline või loomingiline ettevõtja ja milline võiks olla nende proportsionaalne vahekord? Peamiseks probleemiks meie hariduselu puudutavates ühiskonnavaidlustes on kujunenud aga palgaraha, mis viitab vaid palgatöölise mentaliteedile õpetajate hulgas. Probleem seisneb selles, et palgatöölise mentaliteediga on loomingulise inimese kasvatamine meie koolides küsimärgi all.
Loomingulisuse devalveerumist ja distantseerumist ühiskonnarenduse kujundajana kinnitavad meie õpetajate vaikimine ja olematud sõnavõtud kohalikus meedias. Tuletagem siinkohal meelde, et just õpetajatest Jansenid, Koidulad ja Jaksopsonid olid eestimeelsuse ja identiteedi kandjad. Just neid juba sissetallatud radu peaks käib meie õpetajaskond. Just nende aadete kaudu pandi alus eesti ühiskonna iseolemisvõimele.
Need rahvuslikud aated on tänaseks paraku devalveerunud ja asendatud supermarketi reklaamikampaaniate ning palganumbri suurusega. Kui aateajakirjanduse ja sellesuunalise tegevuse eest ei maksta, siis see õpetajate igapäevatööde hulka ei kuulu. Või on äkki aatelisus nii devalveerunud, et õpetajaks olemisega enam kokku ei kuulugi? Õpetajast on seega kujunenud mitte õpetaja suure algustähega nagu seda olid Einsteinid, Mendeleejevid või Vooglaiud, vaid konveieriliini tööline.
Seda sorti õpetajate vaakumit ühiskond ei salli. Nagu ka looduses täidetakse need tühjad kohad ja meediaruum erakondliku religiooniõpetusega. Ja nagu meie õpetajate isa Köster sellepeale on öelnud - "peaasi on rahulolemine ja alandlikkus. Kõrk meel tekitab vaenu ja pahameelt nendes, kes on pandud meie üle". Sellest kõigest peaks ju kaasaegse ühiskonna arendamiseks piisama. Kuid ilmselt ongi vajadus ühiskonnas õpetada ja kasvatada sülekoera mentaliteeti, mitte tagada koostoimetel ning isemõtlemisel moodustuva ühiskonna tekke tagamist.
