Õpetaja käekäik EL-is aastal 2018
Eesti keele õpetaja Mari. 25 aastat vana, hetkel üritab õpetajatöö kõrvalt lõpetada ka Tallinna Pedagoogikaülikooli. Tahab ka tulevikus jätkata tööd õpetajana. Vaba ja vallaline, sooviks lähema aasta jooksul last. Sobiva isakandidaadi puudusel nõus üksikema staatusega. On siiani käinud 3 korda elus välismaal.
Madis Lepajõe: lühiülevaade eesti keele ja kirjanduse õpetaja Mari elukäigust aastaks 2018
Viimase 15 aasta jooksul on Mari korduvalt seisnud keeruliste valikute ees seoses oma pere, töö-ja elukohaga, sest pärast EL laienemist on tema, tegusa ja õppimisvõimelise Eesti kodaniku jaoks ilmnenud tohutult uusi võimalusi.
Tosin aastat tagasi meelitas palkade senisest kiirem tõus järjest rohkem noori töötama kooliõpetajatena. Nende hulgas oli ka Mari. Tõsi küll, ta asus hiljem, pärast magistrikraadi kaitsmist teemal “Eesti keele õpetamine võõrkeelena EL suurriikide diplomaatidele ja nende perekonnaliikmetele Prantsusmaa näitel” tööle Tartu Ülikooli juurde.
Kui Mari 15 aastat tagasi pärast TPÜ lõpetamist noore spetsialistina Võrumaale kooli tööle läks, oli sealkandis muret palju — õpilaste arv vähenes pidevalt (kuni aastani 2009), õpetajate ja koolide arv aga püsis peaaegu muutumatuna. Õnneks on viimastel aastatel õpilaste arv kõikjal jõudsasti kasvanud, sest 2004. — 2006. aasta beebibuumi lapsed on lõpetamas kutsekoole ja gümnaasiume.
Mitte ainult võõrkeelte filoloogidel ei tekkinud Eesti EL-i astumise järel uusi võimalusi kodus ja võõrsil, vaid koos võõrkeelte õppe, tõlkide ja tõlkijate koolitusega arenes ka eesti keele õpetamine ning sellealane teadustöö ülikoolis. Eesti Vabariik koos EL-ga laiendasid oluliselt eesti keele välisõppe võimalusi. Kui 21. sajandi alguses oli üle maailma vaid kümmekond kohta (St. Peterburg, Toronto, London, Helsinki jt), kus oli võimalus eesti keelt õppida, siis tänaseks on selliste ülikoolide ja koolide arv neljakordistunud.
Marile meeldis eesti keel ja õpetajakutse. Ta otsustas panna ennast proovile ja kasutada oma koolitöö kogemusi ning teadmisi välismaal. Kokku töötas ta koos vaheaegadega 4 aastat eesti keele ja kultuuri õpetajana esmalt Rovaniemis ning seejärel Pariisis.
Prantsusmaal kohtus ja hiljem abiellus ta sealkandis elukutselise sportlasena leiba teeniva Jüriga. Täna elavad Jüri ja Mari koos ühise poja ja Mari tütrega Tartus, sest soovisid lastele anda eestikeelse hariduse. Valik oli loomulik — elujärje paranemine Eestis on kodumaale tagasi toonud nii erinevatel aegadel sõja või okupatsiooni eest välisriikidesse pagenud eestlaste järeltulijaid kui ka pärast taasisesvumist mujale riikidesse tööle või õppima asunud eestlasi.
Elatustaseme tõus aasta-aastalt pärast liitumist EL-ga andis kindlustunde paljudele noortele peredele, seda nii pere loomiseks kui elamistingimuste parandamiseks. Maril on soodsa eluasemelaenuga ostetud ning värskelt remonditud 4-toaline korter linnaservas 90-ndatel aastatel ehitatud ridamajas, auto ja haagissuvila. Tema 15-aastane tütar Kati on käinud EL uue haridusprogrammi toetusel juba kahes noorte keelelaagris — Sloveenias ja Iirimaal. Kati peab vajalikuks ja tahab hästi osata vähemalt kolme võõrkeelt ja tema sügavam huvi on seotud eelkõige väikeriikide keelte ja murrete arenguga EL-s.
Suurem liikumisvabadus ning hea sissetulek võimaldab õppejõud Maril ja kehalise kasvatuse õpetajal Jüril igal pikal suvevaheajal veeta paar nädalat Eestist eemal, olgu siis sõprade juures Prantsusmaal, perekondlikul rattamatkal Skandinaavias või päikest nautimas Aadria mere rannikul.
Oma hiljutise 40. sünnipäevaga seoses haridus- ja kultuuriteemalisele kuukirjale “Vaba Eesti” antud intervjuus rääkis Mari väga huvitavalt, kuidas “enne Eesti liitumist EL-ga räägiti mustades värvides eesti keele ja kultuuri kadumise ohust. Täna on meie keel au sees ja meie maa on endiselt küll üks väikseim, kuid iseseisev riik, kus on oma ülikooliharidus ja teadus ning kõrgkultuur”. Mari on tänaseni veendunud, et kui ise tubli olla, kõvasti tööd teha, endasse ja oma riiki uskuda, siis meie kultuur, keel ja riik püsivad.
Siiski on Maril üks suur mure — hoolimata tõsiasjast, et eesti keele õpetaja on kõige eestilikum amet, mis annab kindla töö ja hea sissetuleku paljudeks aastateks, tahavad noored õppida eelkõige ärijuhiks, kinnisvaraarendajaks või suhtekorraldajaks. Maakoolid aga kurdavad endiselt noorte õpetajate puuduse üle…
Agu Laius: Mari on koduküla hing
Mari poeg sündis 2004. aastal vahetult seejärel, kui poliitikud vanemapalga üle tuliseid vaidlusi olid pidanud. Mari kui üliõpilane pidi leppima minimaalse vanemapalgaga ning selle lõppedes, kui raha poja jaoks just vaja hakkas minema, mitmel aastal elama peost suhu.
Mari kui Lõuna-Eesti tüdruk läks Pedagoogikaülikooli lõpetamise järel tagasi oma kodukooli õpetajaks. Ega tol hetkel valida suurt ei olnudki, üksikemana vajas ta kodu toetust. Senini pole Mari oma otsust kahetsema pidanud: ehkki Euroopa Liit ei reguleeri liikmesriigi hariduskorraldust, on ühtset haridusruumi kujundava Euroopa mõjutused märgatavad ka Eestis. Ja need mõjutused on õpetajatöö mõnusaks teinud.
Õpetaja elukutsest peetakse lugu ja seda toetab pidevalt kasvav palk. Juba mitme hea aasta eest jõudis ühiskond läbi ühiskondliku kokkuleppe konsensusele, et seni vaid valimispropagandana kuulutatud hariduse prioriteetsus on vaja sellisena ka ellu viia. Haridusministeerium on lõpuks asunud täitma oma rolli — riigis on töötav haridusstrateegia ja asjalik riiklik õppekava. Koolide rahastamine on mõistlik ja stabiilne ning ei ole enam seotud üksnes koolis olevate ”peadega” (pearaha). Õpilaste vähesusest tingitud raskused koolide töös ja koolide sulgemise oht on unustatud ning Mari saab stressivabalt keskenduda oma tööle. Iidne koolimaja on kenasti renoveeritud, talle on juurde ehitatud spordikompleks. Kõik see suurendab nii õpetajate tööindu kui ka õpilaste õpihimu. Ära on kadunud vahed Tallinna ja Tartu ning maakoolide hariduse kvaliteedis. Igast koolist suudavad noored saada konkurentsivõimelise gümnaasiumihariduse, et soovi korral konkureerida ka sisseastumisel mõnda Euroopa ülikooli. Aastate taha on jäänud inimeste soov suunduda suurtesse linnadesse, pigem on just külla tulnud juurde uusi oma kodu rajanud noori, kes on käima lükanud ka ümbruskonna arengu. Huvitav, aga Mari kodukülas elab energilisi noori, kelle töökoht on isegi Riias. Aastatuhande alguses Eestit painanud ülisuur majanduslik kihistumine on oluliselt vähenenud.
Koolid on kujunenud piirkonna elu keskusteks, kus tegevus toimub kogu päeva ulatuses. Olulisel kohal on seal isamaaline tegevus Mitte aastaid korratud loosungina, vaid sisuliselt. Mari kui energiline inimene lööb kaasa mitmes külaseltsis ja räägib sel moel kaasa koduküla ja –valla elu korraldamises.
Eesti regionaalareng on lõpuks hoo sisse saanud. Riigis on lõpule viidud palju vaieldud ja korduvalt poliitilistes kemplemistes välja suretatud territoriaalne haldusreform. Oma mõju selle kemplemise lõpetamisel oli ka Euroopa Liidul, mis oma tasakaalukal kombel andis mitmel korral Eesti poliitikutele märku, et vaevalt senine killustatus edu toob. Tehtu tulemusel on uued suured omavalitsusüksused võimelised taotlema ja saama Euroopa Liidu tõukefondidelt vajalikke vahendeid elu edendamiseks riigi igas piirkonnas. Eriti hästi läheb Lätiga piirnevatel omavalitsusüksustel, kus tihe suhtlemine ja integratsioon lõunanaabritega on majanduslikku ja sotsiaalset arengut veelgi kiirendanud.
Via-Baltica ehitamine sai kohe peale Eesti ühinemist Euroopa Liiduga hoo sisse ning Eestis ja Lätis on selle ehitamine praktiliselt lõpule viidud. Mari naudib vaikset inim- ja loodussõbralikku elukeskkonda kodukülas, kuid kultuurihuvi rahuldamiseks käib tihti nii Tallinnas kui ka Riias ja Stockholmis, kuhu on üsna mugav minna Pärnust käiva praamiga. Pika suvepuhkuse ajal veedab ta kindlasti mõne nädala Euroopa teistes riikides, aeg-ajalt kaugemalgi. Viimase paariteistkümne aasta jooksul on Mari kodukülas elatustasu mitmekordistunud, mis võimaldab reisimisi ka noortele, kes enamuses kooli lõpuks suure osa Euroopast läbi rännanud on. Seda soodustavad ka mitmed üle-Euroopalised noorteühendused, mis korraldavad sageli ühisüritusi noortele üle kogu ühenduse.
Peale ülikooli lõpetamist üksikema murekoormaga kodukülla tulnuna, leidis Mari elu edenedes ja ümbruskonnas ettevõtluse käivitumisel enda ümber olevat hulga samaealisi noori. Ikka ja jälle ristusid tema teed Andresega, kes koos Mari klassivenna Peetriga tuli sinna väikest puiduettevõtet asutama. Juba paari aastaga said nad jalad tänu korralikule ettevõtlus- ja eksporditoetusele jalad alla. Mari ja Andres kohtusid esimesel korral Peetri sünnipäeval. Hiljem külaseltsi ettevõtmistel, kuid sattusid samal ajal käima ka üritustel. Tärkas armastus ning nüüd elavad Mari ja Andres juba mõnda aega oma hiljuti valminud pereelamus koos teismelise poja ja pisitütrega. Majaehituseks võetud laen neid ei piina, sest kumbki ei karda töö kaotamise pärast. Pigem liiguvad mõlema mõtted veel ühe lapse saamise suunas.
Selle uudise väljaandmist toetab Euroopa Liit. Uudises kirjutatu ei ole Euroopa Liidu ametlik seisukoht, uudise sisu eest vastutab ainuisikuliselt Delfi.
