Nädal enne kooli algust häälestatakse peresid otsekui mingile võitlusele koleda kolliga! Tegelikult on koolis tore ja õpetaja on iga õpilase kõige omakasupüüdmatum sõber, kelle iga lause ja õpetussõna on tingitud ju ikka sellest, et lapsest parem, õnnelikum, targem inimene kasvaks. Me ei ole vaenlased rindejoone vastaspoolel, vaid õppurite peredega suisa nn ühes paadis, sest meil on ühised lapsed kasvatada!
Need lausejupid eelnimetatud saatest puudutasid mind ehk ka seetõttu eriti valuliselt, et olen juba pikemat aega mõelnud: mis toimub, lugupeetud eesti stsenaristid, naljade ja reklaamiklippide lavastajad? Kui on õpetajat vaja kujutada, siis on ta alati mingi omas maailmas elav veidrik, kes on hambutu või on ta vanamoodsalt riides või ei taipa ta noorte juttudest mõhkugi. On üks teatud mobiilsideoperaatorifirma, mis õpetajate naeruvääristamisel liugu laseb, populaarses teleseriaalis möllab joodikust õpetaja jne, jne. Isegi meie kuulsas koolikiusamisfilmis, mis ka rahvusvahelist tunnustust võitis, käituvad pedagoogid ebausutavalt - pärast vahetunnis toimunud räiget kaklust gümnasistide vahel astub samasse klassiruumi õpetaja ja ütleb, emotsioonitu kalapilk silmis, et alustame tundi. Päriselus see nii ei ole! Me märkame ja sekkume ja lahendame ja hoolime ja armastame!
Tean, millest räägin, sest olen juba 35 aastat töötanud õpetajana ja inimesed, kes koolis töötavad, on hoopis äärmiselt pühendunud, trenditeadlikud, kursis popkultuuri uusimate ilmingutega, rääkimata ainealalsest tarkusest. Üha enam ja enam on esiplaanile tõusnud kogemuste ja ideede vahetamine, kuidas ja milliste meetoditega õppetööd elavdada, et säilitada noortes õpiõhin. Kui me sellised oleksime, nagu avalik meediaruum meid kujutab, siis meie targad eesti koolilapsed lihtsalt vilistaksid meid klassi eest välja ja mingitest headest tulemustest rahvusvahelistes testides võiksime vaid und näha. Tulge koolidesse, külastage ainetunde, nii lapsevanemad kui ka stsenaristid, ja te näete, kui tore on koolielu tänases Eestis!
