Operaator Chaubini seiklused Nõukogude arhitektuuris
Nõukogude arhitektuur pole vaid igav ja hall, kirjutab Mait Väljas Õpetajate Lehes näitusest „Nõukogude kosmosemajad. Fotograaf Frédéric Chaubin” Eesti arhitektuurimuuseumis. Näitus on avatud 6. maini.
Ettekujutus Nõukogude arhitektuuri üheülbalisusest 1950. aastate teisest poolest kuni NSVL-i lõpuni on stereotüüp, mida osaliselt jagavad Nõukogude süsteemis elanud, kuid veelgi enam väljastpoolt tulnud. Kvantitatiivselt on see õige, kvalitatiivselt mitte.
Inspiratsioon Thbilisi täikalt
Prantsuse fotograaf ja ajakirjanik Frédéric Chaubin leidis 2003. aastal Thbilisi täikalt raamatu Gruusia NSV arhitektuurist. Kirillitsas mõistatuslik raamat oli ilmunud 1986. aastal ja kuulus sarja liiduvabariikide arhitektuurist, mis avaldati Oktoobrirevolutsiooni seitsmekümnendaks aastapäevaks (Eesti NSV raamatu autor oli arhitektuuriteadlane Leonid Volkov). Raamat vapustas Chaubini fotodega Brežnevi-aegsetest ja hilisematest ehitistest, mis oma ekspressiivse vormiga erinesid Nõukogude arhitektuuri üldisest üksluisusest. Ta otsis üles ja pildistas kohe mõnda markantset näidet sealsamas Gruusia pealinnas: teedeministeeriumi hoone (1975), tseremooniate palee (1985) ja arheoloogiamuuseum (1988). Mõni kuu hiljem külastas Chaubin Leedus Druskininkai veeteraapia keskust, mille krabisõrgasid meenutavad sõõrjad ja orgaanilised vormid on projekti ühe arhitekti sõnutsi inspireeritud Antoni Gaudíst.
Kahes geograafiliselt täiesti erinevas kohas nähtud ekstravagantsed majad said aluseks tööhüpoteesile, et säärased ebatavalised vormid olid Nõukogude hilisema perioodi arhitektuurile laiemalt omased. Nii algas kümmekond aastat kestnud fotorännak, mille tulemusena sündis unikaalne fotokollektsioon majadest, ulmearhitektuurist, mis pole kooskõlas tavapärase ettekujutusega Nõukogude arhitektuurist kui igavast hallist massist.
Chaubini valitud ehitised koonduvad peamiselt kolme piirkonda NSVL-i äärealadel: Taga-Kaukaasiasse, Kesk-Aasiasse ja Baltikumi. Mõni objekt on Valgevenest ja Ukrainast, Moskvat ja Peterburi esindavad ainult üksikud hooned.
Fotograafi sõnutsi on iseloomulik, et ebatavalist arhitektuuri ei leia Nõukogude võimukeskustest, vaid perifeeriast, mis annab ehk tunnistust äärealadel valitsenud suuremast vabadusest, kus kohalikud traditsioonid segunevad Nõukogude arhitektuuri peavoolu, 20. sajandi arhitektuuriajaloo (ekspressionism, konstruktivism) ja ajakirjadest nähtud lääne nüüdisaegse arhitektuuri mõjudega.
Loomulikult on keeruline ühtlaselt tundma õppida terve endise impeeriumi ääretuid valdusi, ja subjektiivsest arvamusest lähtuvalt on Chaubinil välja kujunenud omad lemmikud nii linnade kui ka riikide seas (nt Leedut ja Eestit on eelistatud Lätile). Eesti objektide kohta tuleb veel märkida, et valituks osutunud arhitektide (Raine Karp, Toomas Rein, Leo Lapin, Peep Jänes, Meeli Truu) looming pole kaugeltki nii pöörane kui Gruusia või isegi Leedu ametikaaslaste oma ning esindab vormiliselt küpset, läbitöötatud ja põhjamaiselt kaalutletud arhitektuuri, tundudes teiste liiduvabariikide betoonhulluste taustal veidi anomaalsena.
Nõukogude sakraalehitised
Operaator Chaubin on sooritanud oma ettevõtmist endisel Nõukogudemaal kahtlemata tõelise fanatismiga, mida arhitektuuriuurijate puhul võivad piirata ressursid ja teistsugune metodoloogia (loe: kabinetilaiskus). Ta on leidnud üles maju, mida on peetud juba hävinuteks, nagu puidust suprematistlikes vormides laager raskesti kasvatatavatele lastele (1985) Soome piiri ääres Karjalas, mille hooned põhinevad arhitektide poolt algselt kuubaasi jaoks mõeldud moodulite skitsidel. Või Armeenia presidendi suveresidents (1980) Sevani järve ääres, klaassilinder, mille pildistamiseks tuli palgata paadimees ja vaikselt lähedale hiilida, et mitte tõmmata endale presidendi turvameeskonna tähelepanu.
Põhiosas on Chaubini tähelepanekud korrektsed: eripärase arhitektuuri mootoritena nimetab ta Nõukogude elu tseremoniaalset ja meelelahutuslikku aspekti (teatrid, tsirkused, kontserdimajad, eriti huvitavad on õnnepaleed, mis andsid uhkete hoonetega ilmalikule kombetalitusele tagasi sakraalsuse); progressiihalus, mida ühelt poolt innustas soov jõuda kommunistlikku paradiisi, teisalt võistlusmoment USA-ga; eskapism kosmosesse (mis kajastub raamatu pealkirja akronüümis) või kuurorti. Arusaadavalt on enamasti tegu avalike hoonetega, mis valminud eriprojektide alusel, elamuid on ainult mõni.
Samas on nende majade nimetamine „koletisteks” liialt tundeküllane arhitektuuri demoniseerimine. Hooned polnud ju mõeldud hirmutamiseks, vaid sotsiaalse sidususe loomiseks. Probleem pole mitte niivõrd konkreetsete majade arhitektuurses kordaminekus, vaid nende linnaehituslikus ebaõnnestumises, mis on Nõukogude arhitektuuri tüüpiline probleem: imposantsetel hoonetel on tugev kujundiväärtus, kuid nad ei suhestu ümbritseva keskkonnaga, sest on paigutud linna äärde, võssa või väljale.
