On’s erakonnad tõesti kuradist?!
Iga organisatsioon kipub võõranduma oma loojaist. Ka erakondade tegevuses on poliitiline missioon ja maailmavaade nihkunud aegamööda tagaplaanile. Eesmärgiks on saanud võimul püsimine, mis nõuab tegevuskuludeks raha kogumist ning valijatele ilusate lubaduste jagamist. Esimene ähvardab viia korruptsioonini, teine soodustab populismi.
Nende negatiivsete suundumustega võitlemast takistab erakondade nõrk sisedemokraatia. Partei liikmed on pandud pimesi kuuletuma oma juhtidele, ehkki nende rolliks peaks olema, vastupidi, oma liidrite tegevust pidevalt kriitilise kontrolli all hoida. Kriitilisemalt, kui seda oskab ja suudab ülejäänud avalikkus.
Kuna see praegu sugugi nii välja ei kuku, kipubki ühiskondlikes aruteludes domineerima halvustav suhtumine poliitikutesse ja parteidesse. Viimased naelad erakondade usaldusväärsuse kirstu lõi teater NO 99 eelmisel kevadel lavastatud „Ühtse Eesti suurkogu” ning sügisel Eesti Televisiooni ekraanil näidatud seriaal „Riigimehed” – neis sisaldus valusat tõtt rohkem, kui paljud heausksed valijad aimatagi julgevad.
Keda või mida päästavad „vabatmehed”?
Eesti poliitika viletsust püüavadki „vabatmehed” eelolevatel valimistel ära kasutada, et parteidele vastandudes neile koht kätte näidata. Ettevõtmisele lisab vürtsi teadmine, et Indrek Tarandil õnnestus see trikk mullustel eurovalimistel pea 200-protsendilise eduga. Riigikogu valimistel „Tarandit teha” saab aga olema oluliselt raskem. Ja isegi kui mõni üksikkandidaatidest valituks osutub, peaks ta parlamendis ikkagi mõne fraktsiooniga koostööd alustama. Muidugi kui ta soovib seal midagigi korda saata. Pelgalt selleks, et avalikkust poliitikute väidetavate pahategudega paremini kursis hoida, on riigikogu mandaadi taotlemine siiski pisut liiga suurejooneline ettevõtmine.
Artur Talvik võib endale ju kaamera külge riputada ja kõike nähtut filmida, aga riigikogu istungid on niikuinii avalikud – vaata televiisorist, internetist või mine ise kohale. Taolistele nõupidamistele, kus midagi valgustkartvat võidakse kokku leppida, pole aga üksikkandidaatidel asja...
Demokraatia päästerõngast tuleks otsida muust kui tagasipöördumisest isikuvalimiste juurde. Eelkõige peab kasvama kodanike teadlikkus poliitika olemusest. Uuringud kinnitavad, et inimeste usk oma võimalustesse riigi tegevust mõjutada on väike, kodaniku rolli erakondliku poliitika suunamisel peetakse tühiseks.
Meie poliitilist kultuuri näib iseloomustavat väärarusaam, nagu oleks ühiskonna arengu jaoks kusagil olemas ainuõiged vastused. Piisab vaid vastuste teadjad üles leida ja võimegi kohe sirget teed mööda ihaldusväärse Eesti Nokiani põrutada. See on üsna mugav arvamus, sest kodanikul endal ei ole sel juhul vaja palju pingutada, võib teiste ja targemate peale loota.
Poliitika on ühine asi
Teadmine õigetest vastustest ehk täpsemalt – ühiskonna üldisest hüvest – ei sünni üksikute poliitikute või ekspertide tarkuse kaudu. Hea ja õige poliitika saab sündida vaid kogu ühiskonna osalusel, erinevate huvide, erinevate vaadete pidevas konkurentsis saavutatud kokkulepete alusel. Just erakondadele peaks kuuluma võtmeroll selleks vajaliku koostöö käivitamisel ja käigus hoidmisel.
Kahjuks on mõttetalgute pidamine ja uute arengueesmärkide otsimine seni rohkem vabaühenduste ja sihtasutuste õlule jäetud, erakonnad suhtuvad taolistesse ühistesse aruteludesse pigem tõrksalt või üleolevalt. Küllap usuvad nad, et ongi ise need lõplikku tõe valdajad. Et taas tunnustatud ja vajalikuks demokraatia tööriistaks muutuda, tuleks neil sellisest hoiakust vabaneda.
Ma ei ole sugugi praeguse poliitilise kultuuri ja olemasolevate erakondade apologeet. Tunnistan, et erakondade tegevuses on väga palju puudusi. Ent nendest üle saamiseks ja Eesti demokraatia uuenemiseks on asjatu loota, et mõned üksikkandidaadid suudavad Toompeal korra majja lüüa. Ainus, mida nad võivad saavutada, on see, et panevad erakondi tõsisemalt mõtlema oma kahanenud usaldusväärsuse ja halva maine põhjuste üle. Põhiküsimus on selles, kuidas panna erakonnad paremini oma tegelikke funktsioone täitma, mitte aga selles, et leida kedagi või midagi erakondade asemel demokraatlikku riigivalitsemist teostama.
