Õnnelikku Eestisse pääseb 41 tuntud inimese allkirja toel

 (36)
Õnnelikku Eestisse pääseb 41 tuntud inimese allkirja toel
Foto: Andres Putting

Tõdeks kõigepealt, et utreerimine nn LGBT-inimeste sallivusele rõhuva üleskutse peakirjaga viib sõnast võttes arusaamani, et meil Eestis on just see kukesamm veel täielisest õnnest puudu.

Enam kui kakskümmend aastat tagasi mõistsin ma ülima selgusega „40 kirja” kirjutajate pürgimust ja eesmärke, aga täna olen „41 kirja” avaldamise puhul nõutu. Allegooriat kasutades umbes sama nõutu, kui enam kui kolmveerand sajandit tagasi oli üks Eduard Vilde sõpru pärast tolle äsjavalminud, Noor-Eesti stiili pilava modern-novelli „Tokerjad” ettelugemist.

Ma ei saa aru nende tuntud Eesti inimese poolt allakirjutatud üleskutse mõttest, sest ma ei tea, et keegi Eestis vihkaks seksuaalvähemusi või õhutaks nende vastu vägivalda kasutama. Kust võetud statistika või milliste kriteeriumide alusel antakse allkiri väitele, et Eesti asub seksuaalvähemuste suhtes üles näidatava sallimatuse poolest saja maailma riigi viimases kümnes, koos Somaalia, Myanmari ja Bangladeshiga? Võetagu vaevaks küsida suvalise soomlase, inglase, sakslase või rootslase arvamust ning sel juhul oleksite silmitsi ootamatu avastusega, et nende arvamus ei erine eestlase omast.

Kõigepealt võiksid asjast huvitatud inimesed läbi lugeda meie põhiseaduse ja sellest lähtuva Võrdse kohtlemise seaduse, mille § 2, teine lõige kõlab: „Isikute diskrimineerimine nende usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tõttu on keelatud.”

Loomulikult võidakse väita, et seadusega ei saa välistada tava ning seda, et elu on mistahes „paragrahvitamisel” ikka seadusest rikkam, kuid siiski on arusaamatu, milles peitub probleem. Vabadest kooseludest kõneldes ei näe ma hetero- või LGBT-perekondadel vahet vara jaotamisel lahkumineku või pärimise korral. Mõlemal juhul on vaidluste vältimiseks korrektne varaasjad juba kooselu alguses lepingu abil korrastada.

Minu isiklikud kogemused sedalaadi vähemusega on olnud väga põgusad. Tean nende hulgast oma kunagisi häid kolleege (üks neist sakslane, teine hollandlane) kui väga erudeeritud ja meeldivaid kaaslasi. Ma tea oma küllalt arvukas tutvusringkonnas ühtegi inimest, kes vihkaks nn LGBT inimesi, kasutan seda terminit sellepärast, et kardan põlu alla sattuda tavaelus kasutavate nimetuste: omasooihar, homoseksuaal, lesbi või isegi gei kasutamise pärast. Aga tõestuse vihkamise kui selletaolise puudumisest sain, kui lugesin läbi sajad asjassepuutuvad kommentaarid, millest vaatamata mõnikord kasutatud krõbedatele sõnadele puudus tegelikult eelnimetatud isikutegrupi või nende käitumise vihkamine.

Ühte võin küll öelda — 99 protsenti kommentaatoreist heitis LGBT inimestele ette nende õigusnõudmiste pealetükkivust ja oma erinevuste ülemäärast promomist, mis kujundab soovitule vastupidise tulemuse.

Mis takistab LGBT inimestel paraaditsemise või festivalide korraldamise asemel algatamast seadusandliku initsiatiivi korras nende vastutust ja kohustusi sätestava seaduseelnõu? Eriti kui arvestada, et terve plejaad seadusloome pealt teenivaid juriste (koos ilmselt nendegi seas leiba teenivate LGBT inimestega) oleks nõus sedalaadi eelnõu kiires korras paberile panema.

Meil on kümneid, kui mitte sadu tähtsamaid asju, millega tegeleda: vanemateta lapsed, puuetega inimesed (invaliidid), puudustkannatavad perekonnad… Seega tahaks lõpetuseks manitseda tuntud inimesi suruma maha oma edevust ja nägema pigem vaeva tõsisemate asjadega kui pseudomured, mis muretsejate endi mõistliku käitumise ja tegevuse kaudu end ajapikku ilma „tuntute” abita reguleerivad.

Olen veendumusel, et isegi siis, kui selle üleskutse mõte seisnes läkituses väljapoole, ei teeni see ikkagi eesmärki. Kui meil õnnestuks imekombel lekitada asjakohaseid arvamusi välissaatkondade poolt emamaale saadetavaist memodest, võiksime üllatusega märgata, et seal käsitletakse seda üleskutset ettekavatsetud potjomkinlusena.

Autor on hetero.