Pagulaskeskuses oli töökorraldus suhteliselt hajus ja kaootiline. Igal vahetusel olid küll oma koordinaatorid, kes panid üldjoontes paika iga vabatahtliku soovitusliku tööposti, aga samas oodati ka igaühe initsiatiivi probleemide märkamisel ja likvideerimisel ning pagulaste olemise igal moel mugavaks tegemisel, kasvõi naeratamise ja sõbraliku ilmega.

Keskuses oli kaks erinevat riietuse väljajagamise ja jalanõude proovimise ruumi, hooldusvahendite ja hügieenitarvete jagamise lett, laste mängunurk, meditsiiniline abi, söögisaal, Rootsi laua süsteemil toidulaud, köök ja nõudepesuruum. Eemal toimus pesupesemine, duširuumide ja WC koristamine ning saabunud annetuste sorteerimine. Lisaks olid eraldi vabatahtlikud selleks, et pagulasi kas piiri äärest või mõnest raudteejaamast keskusesse tuua.

Google Translate on abiks

Minu panuseks keskuse töö paremal organiseerimisel oli vabatahtlike ja pagulaste vahelise elementaarse suhtluse oluline lihtsustamine. Nimelt algselt käis suhtlus süürlastega kas žestikuleerides või Google Translate´i kasutades. Kuna viimane oli jubedalt kohmakas ja aeganõudev, siis vaatasin, et nii see asi ikka ei lähe. Tegin arvuti taga samuti Google Translate abil kuus põhilist fraasi araabia ja pärsia/farsi keeles valmis (muuhulgas küsimused, kas on äkki arstiabi vaja ning julgustused toitu võtta, puhtaid riideid küsida ning lasta endale duširuumi asukohta näidata) ning panin need paberile. Kohalik tõlk parandas vead ning lasin paberi käiku. Kuna selgus, et nüüd piisas näpuga paberile näitamisest, et vastavalt noogutusele või pearaputusele edasi tegutseda, siis käte ja jalgadega vehkimise või paari saadaoleva tõlgi tagaajamise asemel tahtsid peagi ka ülejäänud vabatahtlikud endale sellist paberit ja minu arusaamise kohaselt jäigi see seal keskuses kasutusse.

Põhiküsimused

Ametlikult "määrati" mind aga söögisaali, kus minu ülesandeks oli jälgida, et toiduanumad oleks täis, termosed täidetud, söögilauad puhtad ja mustad nõud kööki viidud. Kuna olin teistest varem oma suhtlusvõimalusi paberile trükitud fraaside abil parandanud, siis võtsin endale lisaülesandeks ka jälgida, kui mõni pagulane ennast halvasti tunneb ja ta seejärel arsti juurde juhatada. Näiteks tundus mulle ühel hetkel, et üks 4-aastane poiss on näost kahtlaselt punane, viril ja haiglase olemisega. Läksin lapse ema ja sugulaste juurde ning ingliskeeles "Do you need a doctor?" küsides lükkasin neile ka vastava fraasi nina alla. "Yes!"oli nende vastus ja seejärel viisin ema koos lapsega arsti juurde. Mis poisist sai ja kas poisil üldse midagi viga oli, seda ma teada ei saanudki, aga kui ma millalgi hiljem arstikabineti ukse vahelt sisse kiikasin, siis nägin, et lapse ema oli oma pika varruka üles käärinud ning näitas arstile terve käsivarre pikkuses jooksvat tasapisi paranevat armi. Sain aru, et ta määrib seda mingi kreemiga, mispeale palus arst tal armi kreemitamine kohe lõpetada.

Lapsed kas mängisid või magasid

Teisel päeval märkasin söögilauas väljapeetud olekuga daami vaevaliselt, aeglaselt ja isutult söömas, endal teise käe küünarnukk laual pead toetamas. Ka silmad pilkusid tal aeglaselt ja ohked olid sügavad. Selgus, et tahab küll arsti juurde. Hiljem püüdsin vabatahtliku meditsiinitöötaja käest uurida, et mis sellest daamist sai.

- "You mean the pregnant woman?" (Kas sa mõtled lapseootel naist?)
- "No, I mean the older lady, who I brought to you" (Ei, ma mõtlen vanemat naist, kelle ma siia tõin)
- "Yeah, she was pregant" (Jah, ta oli lapseootel)
- "Oh..."

Mul õnnestus erandkorras isegi keelatud alale ehk naiste magamistuppa minna, kuhu ükski mees ei oleks tohtinud tegelikult astuda. Mitte et seal midagi erilist vaadata oleks olnud, aga ilmselt oli olukord piisavalt erandlik. Nimelt kell üks öösel vaatasin, et üks umbes 12-aastane poiss magas juba pikemat aega söögisaalis, pea laual, ja ühtegi sugulast ka kuskil ei paistnud. Keegi vabatahtlikest ka ei teadnud, kuhu perekonda see poiss peaks kuuluma, aga mulle meenus, et seesama vanem lapseootel naisterahvas istus temaga ühes lauas. Õnneks oli see daam veel riiete valimise toas ja tõlgi abiga õnnestus välja selgitada, et tegemist ongi tema pojaga. Daam sai aru, et parem oleks poiss magama viia, aga poiss ei võtnud absoluutselt jalgu alla. Haarasin magava Süüria poisi sülle ja küsisin, et kuhu edasi. Selgus, et naiste magalasse, aga loomulikult ei hakanud keegi sellest numbrit tegema, et ma sinna poisi tõin. Sättisin ta madratsile ja hiljem sain ülejäänud vabatahtlikele infot jagada, palju seal veel vaba ruumi tundus olevat.

Jälgisin söögisaalis laudu koristades pidevalt, ega kellelgi mõni probleem ei juhtu olema. On täiesti mõistetav, kui keegi põgenikest ise ei tihka võõras kohas ja keelt oskamata mingit abi paluma tulla, siis ühel päeval panin tähele, kuidas juba pea pool tundi oli üks poiss omaette laua taga istunud. Kuna mulle meenus, et üks võimalikest tegevustest pagulaskeskuses oleks ka lastega mängimine, mida ma alguses ei plaaninud küll teha, siis otsustasin ikkagi proovida. Laste mängunurgast olid mulle silma jäänud paar karbikest ja lauamängunohikuna otsustasin ma nendega nüüd tutvust teha. Kaks esimest osutusid mingiteks "titedoominoteks", mille ma kohe kõrvale lükkasin, aga kolmas oli "Animal Rummy" nimeline mäng. Eirates oma kohustusi söögisaalis, istusin poisi juurde ja küsisin, kas ta tahab äkki mängida. Poisi silmad lõid särama ja ta noogutas. Mina pole oma elus varem "Animal Rummyt" mänginud, aga reeglid olid õnneks lihtsad ning sõrmedega numbreid näidates, kaartidele osutades ja paar näitlikku ringi tehes, õnnestus mul ilma pärsia, farsi või araabia keelt oskamata see mäng isegi selgeks õpetada. Poiss õppis kiirelt mängu selgeks ja pärast esimest ringi liitus meiega ka üks tema täiskasvanud sugulane, kellele ta nüüd ise reegleid seletas. Pärast teist mängu jätsin nad omavahel mängima ja läksin tagasi oma tööülesannete juurde.

Tänutunne täitis keskuse

Millised need pagulased siis üldjoontes üldse olid, kellega mina kohtusin? Keskuses töötamise ajal juhtusin nägema ainult neid pagulasi, kelle aitamise ja kellele vajadusel ajutise varjupaiga andmise vastu poleks ilmselt ka suuremal osal pagulasvastastest midagi. Saabusid ainult pered, mis koosnesid võrdses osas meestest, naistest, poistest ja tüdrukutest. Samas ei maksa unustada, et selline valik tehti vabatahtlike poolt juba autodesse valimisel ning ilmselgelt eelistati lastega peresid üksikutele meesterahvastele või suurematele meeste seltskondadele. Teisalt imestasid ka vabatahtlikud ise, et kunagi varem pole olnud nii palju peresid keskuses, sest varasemalt oli ka selliseid päevi, kui saalitäite viisi said öömaja ainult täisealised mehed.

Mingisugust sõjakust või vaenulikkust polnud samuti võimalik täheldada. Pigem jätsid nad kõik heitunud ja väsinud, aga tänuliku mulje. Seda eeskätt täiskasvanute puhul, sest laste puhul töötas ainult kaks režiimil - kas trallitasid väsimatutena rõõmsalt mängunurgas, nagu poleks mingit pagulust nende jaoks olemaski, või jäid jalapealt kuskile suvalisse kohta lihtsalt magama. Samas pole ka täiskasvanute suhtumises midagi imestada. Esiteks said nad kogu perega liikuda ning teiseks olid nad valmistunud ööd metsas lageda taeva all veetma. Nüüd aga said nad sooja varju alla, neile pakuti süüa, arstiabi, puhtaid riideid ja öömaja ning nii käisid ka kõige tervema ja tugevama olemisega pagulased ringi, pomisedes "Thank you".

Järgmises, viimases osas võtab Anton kokku oma mõtted pagulaste teemadel: kas ja mida niivõrd vahetu kokkupuude tema suhtumises muutis.