On ikka märksa troostitumaid saatusi
Millal su järgmine kogu ilmub?
Enne „Krümitori” polnud ma üheksa aastat oma raamatut teinud, küll oli ilmunud ühisteoseid. Mõtlesin aastaid koondkogu peale. Mitu varianti oli koos ja ühele tegi Asko Künnap juba kaanekujundusegi, aga leidsin, et koondkogu on liiga lõplik ja põhjalik. Las seda annab kunagi keegi teine välja. Kuna „Krümitor“ tuli päris matakas, otsustasin talle kõrvale doseerida väikese kompaktse raamatu. Natuke on veel kirjutada ja siis trükki.
„Saatustest troostituim sündida laulikuks Eestis...” Sina sellega nõus pole?
No on ikka märksa troostitumaid saatusi. Kui oled eesti kirjanik, võiksid leppida asjaoluga, et sul võib-olla ongi ainult mõned tuhanded või mõned sajad lugejad. Võib aga juhtuda, et mõni kirjanik või teos leiab lugejaid ootamatult palju. Näiteks „Kevade” kohta saab peaaegu sajaprotsendilise kindlusega öelda, et seda on lugenud kõik kirjaoskajad eestlased. Suurtel keeltel pole ühtegi niisugust raamatut. Meil on. On väikeolemise võlusid, mis ei tohiks ununeda, vaid mida võiks mustal murehetkel meelde tuletada.
Eesti keeles kirjutamine ja lugemine on midagi, mida väga vähesed inimesed maailmas saavad „esimesest allikast ja otse” nautida. Seda võimalust tasub täiel määral kasutada. Keeleruumi väiksus ja see, et hea tahtmise juures on võimalik kogu eestikeelsest kirjandusest pilti omada, mis suuremate keelte ja kirjanduste puhul võimatu, on ometi eelis, mitte puudus. Olgem selle üle rõõmsad.
Kas riik peaks tagama kirjanikele regulaarse sissetuleku?
Eestikeelse professionaalse kirjanduse hea käekäigu tagamine on riigi ülesanne. Meie kirjandus on väike ja õrn asi, mida tuleb hoida. Eestikeelne kvaliteetne kirjutamine tekkis ühe inimpõlvega ja võib sama kiiresti ka kaduda. Seda tasub meeles pidada.
Samas ei ole see ka üliharuldane ja õrn taimeke, mida tuleks poputada. Ei ole olnud juttu, et kõigile kirjanikele peaks määrama näiteks esimese raamatu avaldamise hetkest elupõlise riigipajuki, küll aga on jutuks sel alal tegutsevate inimeste järjepidevad stipendiumid, mida paari aasta tagant uuendatakse. Aktiivselt tegutsevaid kirjanikke pole palju. Stipendium on väike asi mahult ja rahalt, aga suur asi sisult. Ei taha ära sõnuda, aga usun, et stipendiumisüsteemi teke ei ole väga pika aja küsimus.
Tahame ju igasugu asju. Me ei võrdle end ealeski Sierra Leone või Zimbabwega, vaid ikka naabrite Soome ja Rootsiga. Vahel ei anna me endale aru oma kaaluklassist. Kui vaatame end nii, et oleme rahvaarvult suurlinna linnajao suurune, siis meil on terve hulk asju, mida sel linnajaol pole kunagi olnud ega saagi olema. Asju, mille üle uhkust tunda, on küll. Samuti asju, mida on lihtne parandada.
Mida arvad ajaviitekirjanduse saatusest raamatukogudes?
See on tüüpiline näide, kuidas ühe teema ümber tekib müra, siis hakatakse müra tsiteerima ja lõpuks võib jääda mulje, nagu oleks midagi kuritegelikku plaanis või juba teoksil. Keegi ei tule hanguga riiulisse Cartlandi kallale, aga natuke hangu võib näidata küll. Piiratud rahavarude juures tuleb täpsemalt vaadata, mida osta, et oluline oleks olemas. On pagana plass, kui leiad raamatukogust tohutu hulga kehvasti tõlgitud meelelahutuskirjandust, aga olulisi kodumaiseid teoseid mitte.
Sama lugu on kõmuajakirjanduse tellimisega kultuuriajakirjade asemel riigi raha eest. Tahame praegusele süsteemile lisada otsese riigipoolse raamatuostu, nagu Põhjamaades. Teatava hulga nimetusi kodumaisest ilukirjandusest, lastekirjandusest, paremast tõlkekirjandusest ostab riik otse kirjastajatelt ja jaotab raamatukogudesse. Seda pole keeruline korraldada, eriti Eestis, kus enamik väärikat kirjandust ilmub Kultuurkapitali toel ja kirjanduse sihtkapital on ilmuvaga hästi kursis. Alustuseks võiks vaadata, et raamatukogus oleksid Kultuurkapitali aastapreemia saanud ja sellele nomineeritud raamatud. See on selge kvaliteedimärk.
Kuidas luuletajale juhiroll sobib?
Pole ju teab kui meeletu juhtimistöö. Kirjanike liit pole käitis, mis peab andma mitmekesist toodangut. Ma ei võta telefonitoru, et: avalikkus nõuab jõgiromaani arveametnike armuelust, tähtaeg on teine advent ja honorar väike. Kirjanike liit on neid institutsioone, mis on Eestis läbi aegade oluline olnud. Ta on midagi kindlat, heas mõttes natuke märkamatut, aga olemas. Sellisena, ma arvan, tuleb teda ka hoida. Kirjanike liit on kirjanike jaoks mõnes mõttes samalaadne asi nagu Eesti riik eestlaste jaoks. Sul ei pruugi teda tingimata kogu aeg tarvis minna, aga on ikka tore küll, et ta olemas on.
