Kõigepealt on vaja püstitada eesmärk, nt võimalikult vaikne tornkorpuses arvuti, millega saaks mängida ka uuemaid arvutimänge või võimalikult vaikne arvuti raamatupidamistööks, millel arvutimänge üldse ei mängita. Need on kaks täiesti erinevat arvutit. Esimesel on üks või kaks võimast videokaarti, kiire protsessor ja palju mälu. Teisel arvutil on suvaline odav protsessor, integreeritud video ja 256-512MB mälu. Poes müüdavatest odavatest arvutitest eristab seda vaid vaikne toiteplokk ja vaikne protsessorijahuti. Kaht viimast komponenti arvutitootjad tavaliselt valida ei lase.

Järgmiseks on vaja hinnakirjadest valida eesmärgile vastavad komponendid: korpus, toiteplokk, emaplaat, protsessor, protsessorijahuti, kõvaketas, videokaart, optiline seade, korpuse ventilaator(id) jm. Need peavad omavahel kokku sobima. Emaplaat määrab protsessori tüübi (AMD või Intel, kontaktide arv) ja võimaliku videokaartide arvu (üks või kaks). Kui videokaarti ei vajata, siis peaks tugikiibistikku olema integreeritud 3D-kiirendi ja emaplaadil igaks juhuks vaba PCI Express pesa. Toiteplokk peab olema piisava võimsusega ja sellel peavad olema emaplaadi ja videokaartide lisatoite jaoks sobivate otsikutega juhtmed.

Väheste kogemuste korral kipub midagi kahe silma vahele jääma, nt vaikse arvuti tegemisel tuleb valida emaplaat, mille põhjasillal pole ventilaatorit või asendada see vaiksemaga. Komponentide valikul oleks kasulik asjatundjatega konsulteerida. Liitke valitud komponentide hinnad ja lisage neile operatsioonisüsteemi hind. Kas summa on teile taskukohane? Järsku pakub mõni arvutitootja sellist arvutit, millest mõne komponendi vahetamise teel saate endale sobiva arvuti. Kui otsustate siiski arvuti ise kokku panna, siis julgelt ostureisile. Tõenäoliselt avastate, et mõnd hinnakirjas olevat komponenti pole võimalik saada, teisi tuleb nädal või rohkem oodata. Lõpuks on kõik vajalik kohal.

Lugege kaasas olevad juhendid läbi ja hakake julgesti tööle. Püüdke õrnu komponente mitte vigastada ja maandage staatilise elektri laengud. Paigaldage emaplaat ja toiteplokk. Vastutusrikas operatsioon on kalli protsessori ja selle jahuti paigaldamine. Ärge unustage termopastat. Paigaldage kõvaketas ja optiline seade ning mälud. Ühendage emaplaadile ja kettaseadmetesse minevad juhtmed. Neid on paarkümmend. Enamik juhtmeotsi on märgistatud ja neid ei saa valet pidi ega valesse pesasse paigaldada. Paigaldage videokaart. Kontrollige kõik veelkord üle. Kinnitage juhtmed omavahel ja korpuse külge nii, et nad ei takistaks õhuvoolu. Jätke korpuse külgpaneel lahti ja käivitage arvuti. Veenduge et protsessorijahuti ventilaator pöörleb ning korpuseventilaator pöörleb õiges suunas. Nüüd võib hakata operatsioonisüsteemi paigaldama.

Edasi tuleb paigaldada emaplaadi utiliidid (nende hulgas on tõenäoliselt protsessori ja emaplaadi temperatuuri ja ventilaatorite pöörete arve näitav utiliit), kontrollida BIOSi sätteid, kontrollida väljundite tööd (USB, heli, võrk). Kui midagi ei tööta, siis on ehk mõni emaplaadi juhe jäänud ühendamata või ei anna korralikult kontakti. Lõpuks näib kõik töötavat. Milline rõõm. Pole isegi tähtis, kui kokku läks arvuti rohkem maksma kui poest ostes. Selle korvab rõõm oma saavutusest. Kui ostsite odava protsessori ja tõstsite selle taktsagedust ning kasutasite tasuta operatsioonisüsteemi, võib ka rahaline sääst märgatav olla. Ärge unustage, et sellisel arvutil pole garantiid! Rikete korral peate ise hakkama saama.

Arvan, et iga IT eriala tudeng ja arvutihooldaja võiks omale vähemalt ühe arvuti ise kokku panna. Millise arvutiga teie olete hakkama saanud? Mida soovitate teistele?