Olümpiamängud 2008 — okasteta pole roose

Märtsikuus süüdati Kreekas Olümpias taaskord olümpiatuli. Kaasaegsed suveolümpiamängud toimuvad 29. korda (juubel peetakse 2012 Londonis), järgmine taliolümpia Vancouveris kannab järekorranumbrit 20.

Ka seekordne olümpia Pekingis on oodatud ja ärev ning juba eos sünnitanud palju vastuolulisi reaktsioone — poolt ja vastu. Esiteks. Kas mängude andmine kommunistliku reziimiga riigile oli õige?

ROKi president Jacques Rogge vastas, ilmselt tundes survet: „Usume, et need mängud Hiinas saavad muutuste nurgakiviks.” Mnjah. Mida tähendab või kuidas suhtuda esiteks mitmuse kasutamisse tegusas esimeses pöördes. Paljud muutustesse ei usu.

Ometigi, sportlaste jaoks on kõik üheselt selge. Keegi tuleb olümpiavõitjaks ning medaleid jagub veel sadadele. Eestist sõidab mängudele eeldatavasti rekordarv osalejaid, hetkeseisuga ligi 45 sportlast, ka medalilootust on neist vähemalt neljal-viiel.

Pekingi mängudega seoses kõlab palju poliitikat, mis parata. Maailm ei lepi Hiina riigi hoiakuga Darfuri, Tiibeti suunal. Sellest hoolimata pole ükski riik teatavasti mänge boikoteerinud, vaid mõned rahvahääletused mõnes riigis on öelnud, et sportlased ei peaks Hiinas OMil osalema. See arvamus pole siiski valdav. Sport on sport, poliitika PEAB jääma tahaplaanile.

EOK president Mart Siimann leiab: „Olümpia on sildade ehitaja ja müüride lõhkuja, mitte müüride ehitaja ja sildade lõhkuja.” Ning lisas: „Kõik olümpiakomiteed rõhutasid, et Pekingi OM toimub vastavalt olümpiahartale.” (Olümpiahartas on öeldud: olümpiaterritooriumil on keelatud igasugune meeleavaldamine või poliitiline, usuline või rassiline propaganda.)

„Olümpiamängud on Pekingile antud ja ära jätta neid ei saa,” mõtiskleb spordiajakirjanik Gunnar Press, kes viibinud tänavu kolm korda Hiinas.

„Mina poleks andnud mänge Hiinale, nii nagu ka teistele suurriikidele, kus rikutakse inimõigusi (nagu Venemaa oma Sotšiga, USA). Kuid tõsisesse boikotti ma ei usu.”

Mäletame, mis toimus 1980 Moskvas ja 1984 Los Angeleses, mil vastavalt lääne- ja idablokk suures osas mängudelt puudus. Kui valus oli see sportlastele (ka Eesti atleetidele!), rahvusele ja kokkuvõttes kõigile. Olupoliitika määras sportlassaatusi. Nii ei tohiks see kunagi olla. Sergei Bubka. „Kannan endas siiani valu, mida tundsin, kui kuulsin, et NSVLiit ei osale 84. a mängudel.”

* * * Austraalia olümpiakomitee teatel võivad Pekingi mängudel osalevad sportlased võtta sõna kõikidel teemadel ja avaldada oma arvamust ka Tiibeti ning Hiina inimõiguste teemal.

“Me tahame säilitada sündsustunnet, kuid anname siiski sportlastele võimaluse väljendada oma arvamust paljude tähtsate asjade suhtes,” ütles Austraalia olümpiakomitee president John Coates kuid lisas:

“Me ei soovi loosungeid, t-särke ja teisi selliseid asju olümpiakülas, mis on kohaks, kus elab koos 10 500 sportlast. Võite ette kujutada, mis juhtub, kui Iraagi meeskond tuleb välja t-särkidega, kus soovitakse meid, britte ja ameeriklasi välja Iraagist.”