Oliver Vilba: Mis majanduses tegelikult toimub?

 (44)
Oliver Vilba: Mis majanduses tegelikult toimub?
Foto: erakogu

Viimastel kuudel on ajakirjanduses ilmunud hulk vastuolulisi artikleid ja arvamusi Eestis aset leidvate majanduslike muutuste kohta. Ühelt poolt räägitakse majanduse paranemisest — 2010. a majanduskasv oli Eurostati andmetel 5 %. Teiselt poolt vaatab meile näkku karm reaalsus — tarbekaupade ja energia hinnad on märkimisväärselt kasvanud.

Ühe asja tahaks kohe selgeks teha: Statistikaameti andmetel oli 2010.a tarbijahinnaindeksi kasv 5,7%, seega üldine hinnatõus ületas majanduskasvu — 2010.a oli Eestis tegu reaalmajanduse langusega. Kui minna veel süvitsi faktidesse, siis selgub, et kütuse hinnatõus oli 20% ja toiduhindade tõus 13%. Tuleb arvestada sellega, et mida vaesem ühiskonnakiht, seda suurema osa nende väljaminekutest moodustavad just toit ja kulutused energiale (autokütus, elekter, toasoe).

Mis on hinnatõusu taga? Peaasjalikult kaks asja — kaudsete maksude tõus ja suurte keskpankade “rahatrükkimine”. USA Föderaalreservil on parajasti pooleli 600-miljardi dollari suuruse “kvantitatiivse kergenduse” meede ja Euroopa Keskpank on just avaldanud arvamust, et eurotsooni raskustes olevate riikide päästepaketti võidakse suurendada ühe triljoni euroni. Kõik see emiteeritav raha vähendab valuuta väärtust ning rändab enamjaolt finantsturgudele, tuues kaasa aktsiate ja peasjalikult tooraine hindade tõusu. Seetõttu toidukaupade lõpptootjate kulud aina suurenevad ning neil ei jää muud üle kui hindu tõsta. Sama lugu on kõikide teiste tootjatega seoses energia hinnatõusuga.

Pikemas plaanis ei ole näha hinnatõusu aeglustumist, kuna keskpangad on lubanud rahatrükkimist jätkata. Rahatrükk võidakse peatada siis, kui ametlik inflatsioon ületab kriitilise piiri ja keskpangad on sunnitud intressimäärasid tõstma, mis omakorda suurendab oluliselt kõiki laenu tagasimakseid nii era- kui avalikul sektoril. Paljud leibkonnad, firmad, omavalitsused ja riigid on niigi oma eelarvega piiri peal. Intresside tõus tooks kaasa massilise pankrottide laine. Seega on tegu nõiaringiga — hetkel valuutade väärtus kahaneb, hinnad tõusevad ja säästud kaovad. “Ravimi” rakendamisel ehk intresside tõstmisel on aga asjad veel hullemad, seega tulevik pole USA ja eurotsooni jaoks tervikuna just kõige roosilisem.

Eestit kummitab veel reaalselt ringluses oleva raha hulga vähenemine. Robert Kitt, Swedbanki ettevõtete panganduse tegevdirektor, kirjutas 5. oktoobril Postimehe lisalehes “Minu ettevõte”, et pankade laenude ja hoiuste suhe langeb 1,7 pealt (2007) 1,45 peale (2010 lõpp). See tähendab, et kui varem oli iga hoiustatud euro kohta välja laenatud 1,7 eurot, siis nüüd 1,4 eurot. Raha voolab inimeste käest vaikselt pankade reservidesse ja riigist välja. Seda asjaolu kinnitavad keskmise palga muutumatus (isegi langus) ja kinnisvarahindade senine langus. Kummaline, üldise hinnatõusu tingimustes, eks? Tegelikult ei, sest kinnisvara on pea ainuke turg, mida ei mõjuta finantsturgudel toimuv raha trükkimine, vaid allub kohapealsele nõudluse-pakkumise seadustele.

Seega on Eesti hetkel eriti keerulises olukorras — hinnad tõusevad ja raha jääb aina vähemaks. Mis oleks lahendus? Teoreetiliselt võttes peab Eestis ringluses olev raha hulk suurenema kiiremini kui hinnad. Kuna uute laenudega tõenäoliselt piisavalt raha juurde ei teki, peab Eesti väliskaubandusülejääk oluliselt suurenema. Eesti võimalus on paradoksaalselt toiduhindade tõus. Võrreldes Nõukogude perioodi lõpuga, on meil põllumajanduses suur kasutamata võimekus. Eesti võiks kordades suurendada põllumajandustoodangut. Teine valdkond on transiit — Eesti on ajalooliselt tänu kaubavahetusele jõukust kogunud, on aeg Eesti-Vene suhted korda seada. Transiidi jaoks on oluline ka taristu jõuline arendamine — kohalike teede arendamine, kiirteed Peterburi, Ikla ja Häädemeeste suunal, kiirrong Peterburi, uued lennuühendused ja sadamate arendamine — seda kõike peab tegema palju kiiremas tempos kui seni. Rõhku tuleb panna ka teaduse suuremale kaasamisele taristu arendamises. Eesti peaks maksimaalselt kasutama kodumaiseid ehitusmaterjale ja inseneridel on ülesanne odavamaid tehnoloogiaid välja töötada.

Arvestades Eesti geograafilist asukohta ning põllumaa ja puhta vee olemasolu, siis loetletud sammude astumisel on meil tõepoolest võimalik saada Euroopa rikkaimate riikide hulka nagu olime nr 1 “vabariigiks” ka Nõukogude Liidus.

Autor kandideerib riigikogu valimistel Eestimaa Rahvaliidu nimeirjas.