Oliver Loode: Teeks hoopis Soomele ära

Äsja lahvatanud kultuuripealinna-teemalises sõnasõjas Tallinna abilinnapea ja Eesti vabariigi kultuuriministri vahel hõigati välja, et mingil hetkel võib Tallinn oma kultuuripealinna tiitlist üleüldse ilma jääda  — põhjuseks riigipoolne ebapiisav rahastus. Siiski on ilmselge, et Tallinnalt keegi kultuuripealinna tiitlit ainult rahanappuse tõttu ära ei võta.

Euroopa kultuuripealinnadeks on ka varem olnud säästueelarvega halle esinejaid (nt Vilnius eelmisel aastal) ning neid saab olema tulevikus (ilmselt Pécs sel aastal). Osaliselt põhjustab seda kultuuripealinna institutsiooni enda reeglistik. Täpsemalt asjaolu, et Euroopa kultuuripealinnu on igal aastal vähemalt kaks (käesoleval aga koguni kolm — lisaks Pécs’ile Essen ja külalisartistina Istanbul).

See omakorda tähendab, et paratamatult toimub igal aastal mitme kultuuripealinna vahel konkurents rahvusvahelise meedia kajastuse ja kultuurituristide külastuste üle. Reeglina ei lõpe see konkurents viigiga, vaid ühe linna sisulise üleolekuga. Näiteks 2008 aastal domineerinud Euroopa kultuuripealinn oli Liverpool, mitte Stavanger (Norra).

Liverpool suhtus kultuuripealinna aastasse kui unikaalsesse võimalusse luua ärksa loomelinna kuvandit ja paljuski täitis seatud eesmärgid. Kultuuripealinna aasta tõttu mõeldakse, räägitakse ja kirjutatakse Liverpool’ist teisiti ja märksa positiivsemas võtmes kui enne. Mis omakorda tähendab linna jaoks rohkem külastajaid, rohkem raha.

Ka Tallinn 2011 kaasust tuleks seega vaadelda laiemas kontekstis ning kooskõlas meie paarilise, vana hansalinna Turuga. Kes neist kahest suudab Euroopas maha jätta märgi — mitte vaid kultuuripealinna aastal, vaid ka järgnevateks aastateks? Kes kehtestab end selle kultuuripealinnana, kellest räägitakse, keda külastatakse, kes üllatab ja vaimustab?

Esmapilgul näib, et Tallinn alustab mõningase eduga, seda sõltumata Turu võimalikust eelarve-eelisest. Tallinn on ja jääb Euroopa liidu liikmesriigi pealinnaks, mis iseeneses tõstab ka kultuuripealinna tiitli tõsiseltvõetavust, vähemasti Eesti ja Soome linnade kontekstis.

Tallinna teiseks eeliseks on… Eesti. Võimaldab ju Eesti ruumiline kompaktsus hõlpsasti kaasata Tallinn 2011 programmi mitte ainult teisi Eesti linnu, vaid kogu riigi loomingulist ja korralduslikku väge. Tallinn 2011 on seega samaväärselt nii Tallinna kui ka muu Eesti võimalus — enamgi veel, kohustus — end Euroopa silmis nähtavamaks ja ahvatlevamaks teha ja üheskoos midagi erakordset saavutada.

Kuid need ja mitmed teisedki eelised on kerged haihtuma, kui pealinna ja riigi vahelise koostöö  — mis antud hetkel peaks käima täistuuridel — asemele astub juba nii tuttavaks saanud poliitkemplemine. Mida avarama pilguga vaadata, seda naeruväärsem see jant näib. Iga mõnitav või tüli noriv avalik ütlemine linna ja riigi vahel uuristab eelkõige meie oma inimeste indu selles projektis kaasa lüüa. Olgu siis tegemist loomeinimeste, vabatahtlike või ka lihtsalt kultuuripealinna ürituste publikuga.

Ja kui me selle kultuuripealinna supi endi jaoks ära solgime, miks peaksid seda tahtma helpida teised? Nii me annamegi oma kohaturundusliku stardieelise Turule.

On ka teine võimalus. Lõpetada õelutsemine ja asuda sisulisele koostööle linna ja riigi vahel ning hakata teavitama avalikkust oma kordaminekutest, mitte üritada üksteisele verbaalseid väravaid lüüa. Kui juba hirmus ärategemise tuhin peale tulnud, siis võiks üritada Turule ära teha.