Oliver Loode: Kelle sügispealinn on Narva?
Alustuseks võiks kokku leppida, et Narva on täieõiguslik Eesti linn, mille saatus peaks igale teadlikule Eesti kodanikule vähemalt sama palju korda minema kui Narvast poole suurema Tartu või kolmandik väiksema Pärnu oma. Kui mõni lugeja selle väitega ei nõustu, võib ta lugemise siinkohal katkestada – sel juhul me lihtsalt ei mõista üksteist.
Kui aga lähtuda eeldusest, et Narva kuulub Eesti linnade peresse sarnaselt Pärnu, Viljandi või Kuressaarega, siis osutub põhjendatuks asjalik, heasoovlik ja mis kõige olulisem, konstruktiivne arutelu selle üle, mis suunas Narva praegu liigub ja mida võiks paremini teha. Seda ilma ideoloogilise viha või erakondlike motiivideta.
Kohaturunduse huvilisena keskenduksin siinkohal Narva kuvandile ja küsimusele, kas/kuidas sügispealinna tiitel seda võiks mõjutada.
Ei ole vaja läbi viia EMORi uuringuid tõdemaks, et Narva linna maine eestlaste seas on pehmelt öeldes kehv. Selle põhjuseid teame me samuti hästi – iseasi, kui hästi need tõele vastavad. Narvat mõnevõrra tundva inimesena julgen väita, et linna sisu on märksa parem kui kuvand. Mitte mäekõrguselt, kuid siiski parem. See omakorda põhjendab tõsist kohaturunduslikku ja mainekujunduslikku tööd – on, mille nimel pingutada ja mida väljapoole tõestada.
Paraku pole aga linn oma kuvandi parandamise osas siiani midagi märkimisväärset korda saatnud. Mitmed eelkõige sisetarbijale suunatud aktsioonid (nt Peeter I ausamba püstitamine) on seevastu olemasolevat vaimset lõhet Narva ja ülejäänud Eesti vahel pigem kasvatanud. Kuni sügispealinna mõtteni.
Sügispealinna idee ilu on selles, et vastupidiselt Peeter I ausambale ta ei lõhesta, vaid lõimib. Sügis ei tunne rahvuslikke piire, ei ole vasak- ega paremoolne, ei laarlane ega putinist. Lisaks toetab ja täiendab sügispealinn Narva olemasolevat, igati kihvti Eesti oma kohaturunduslikku tava, milles üks lüli – sügispealinn – oli pikka aega puudu.
Delfi esmaspäevases juhtkirjas küsiti, miks sügispealinn omistati just nimelt Narvale. Põhjuseks eelkõige see, et Narva ju ei seostu sügisega - võrreldes näiteks Tartuga. Kohaturunduslikust seisukohast ei ole aga see üldse oluline küsimus. Tähtsam on küsida, kas Narva linn omab vajalikke eeldusi, et omandada sügispealinna kuvand Eesti elanike seas.
Kohaturundus on ju koha tulevase kuvandi kujundamine, mitte olemasoleva tagasipeegeldus. Vastasel juhul me väidaksime, et koha kuvand on staatiline nähtus, mis aga ilmselgelt ei ole nii. Näiteid pole vaja kaugelt tuua: mõelgem kasvõi Rakvere peale, kus on sihiteadlikult ja tulemuslikult arendanud oma „väge täis“ brändi. Tartu pärast aga pole vaja muretseda: neil on head kuvandit piisavalt.
Omab siis Narva eeldusi, et saada täieõiguslikuks Eesti sügispealinnaks? Leian, et omab. Kes ei usu, sõitku ühel päikselisel sügispäeval Narva, jalutagu Pimeaias või Puškini tänava alleel ja kujundagu isiklik, vahetu arvamus. Kuid sügisesest feelingust ainuüksi ei piisa. Lisaks peaks Narva linn tõsiselt mõtlema, kuidas täita sügispealinna programm väärt kultuuri, teemakohase meelelahutusega, spordiüritustega jne, meelitamaks külalisi nii lähedalt kui kaugelt. Võimalusi on piiritult.
Narva kui sügispealinna kuvand on eelkõige tema juhtide ja kõigi ettevõtlike narvalaste endi kujundada. Kuid mitte ainult nende. Et narvalaste püüdlused vilja kannaksid, peab ka ülejäänud Eesti olema vastuvõtlik ja avatud. Kui vaja, kritiseerima, kui on põhjust, siis kiitma. Antud juhul on ehk kiituseks vara, kuid idee tasandil võiks Narva linna ju tunnustada selle eest, et ta üleüldse liitus teemapealinnade liikumisega ja saatis meeldiva vaheldusena positiivse signaali soovitud kuvandi kohta.
Tunnustusest veelgi olulisem on see, et ülejäänud Eesti ettevõtmises osaleb. Andkem Narvale ideid, kuidas järgmise aasta sügispealinna programm oleks niivõrd äge, et sinna oleks põhjust ka Tallinnast ja Tartust minna. Sellega ei aitaks me ainult Narvat, vaid ka seda riiki, mille 91. aastapäeva õige hiljuti just selles linnas tähistasime. Põhjusega.
