Olev Vaher: ESMiga liitudes juhindusime ikkagi Krugmanist
Eesti on teinud just seda, mida Paul Krugman õigeks peab ning võrreldes Lätiga, on valitsusel jälle põhjust enesekiituseks.
2010. aasta esimeses pooles suudeti Eestis inflatsiooni veel kontrolli all hoida, kuid aasta lõpus enam mitte. Et laenupidu oli eurotsoonis lõppenud, vajati kedagi läbu koristama, aga kuidas sa pidulisi enda järelt koristama sunnid, kui nad on ikka veel purjus?
Sellises olukorras sündis otsus teha Eestist näidis. Meist pidi saama eurotsooni musterriik, (millel väike riigivõlg ehk korras rahandus) ja seda hoolimata sellest, et ka meie majandus põdes samu sümptomeid nagu PIIGS-riigid: tööjõu ja kapitali anomaalne väljavool. Nüüd sunnitakse Eestit veel laenama, et panustada EFSFi ja ESMi.
Miks oli Eestil vaja Krugmenistani sõda?
Esiteks rääkis Krugman Eesti riigi tuludest, aga Ilves riigi kulude kärpimisest. Teiseks ei ole kasinusmeetmete otstarbekuse vaidluses Eesti ja USA omavahel võrreldavad riigid:
1) USA-l ei ole kaks korda kõrgema elatustasemega naabreid, kuhu saata tööle ca 10% oma töötuks jäänud tööjõust.
2) USA-l ei ole naabreid, kes oma kümneid kordi suurema majanduse ergutamiseks võtsid riigilaene.
3) USA-l ei ole rikkamaid naabreid: Soome, Venemaa või Rootsi, mille turistid turgutaksid oluliselt sisetarbimist.
4) USA-l ei ole keyneslikult võimalik oma majandust turgutada CO2 kvoodi müümise ja eurotoetuste rahadega, mis mullu andsid ca 12% laekunud riigituludest.
Bloomberg Businessweeki artiklis „Krugmenistan vs. Estonia“ õigustas Urmas Varblane Ilvest hägusloogikaga, et laenubuumi ajal ei olnudki Eestil reaalset majanduskasvu! „In the boom years, GDP growth was not real. It was artificial, fueled by cheap debt from abroad.” Kas kõik, kes tollal ehituses tööd said, tegid virtuaalset tööd? Minister Ligi pani i-le täpi, naljatles, et Krugman oli lihtsalt purjus.
Mida Krugman õpetaks ESMist?
Paul Krugmani bestseller „End This Depression Now!“ on laenutatav ka Rahvusraamatukogus. Leheküljelt 185 loeme: „First, and most urgently, Europe needs to put a stop to panic attacks.“ Krugman ilmselt lisaks, et Eestis toimub eriti edukas paanika õhutamine nii kohalike kui ka hargmaiste panga- ja börsi-“analüütikute“ ning lokaalsete ametnike poolt, lisaks tabloidide „analüütikud“ ja kullapoodnikud (PM 6.VIII Meelis Atonen: olukord läheb fataalseks).
Häda on selles, et finantseliit mängib tasakaalutuid null-summa mänge, kus magnaadid võidavad alati ja seda enam, mida suurem on määramatus või teadmatus ning mida suuremad on rahvuslikud finantskaotused.
Krugman väidaks ka, et ESM on peaaegu kindlasti üks parimaid elemente kogu Euroopa stabiilsuse struktuuri komplekses arhitektuuris ning määramatuste vastu võitlemiseks valmis. (Kuigi väljaspool ELi seadusandlust, et kiiremini jõustada.) ESM on efektiivne ka alatute paanikarünnakute vastu, sest on teoreetiliselt riskide maandamisel täiendatav nii Euroopa Semestri mehhanismi, kui ka Euroopa Keskpanga pädevusega. Seda eriti efektiivselt väikeriikide nagu Eesti puhul, kus rahvuslik monetaar-finantsiline teadmusruum on madala kvaliteediga, sest selle ala sõltumatu professuur on peaaegu olematu ning nobelistid (eriti need, kes kriise hästi tunnevad) on avaliku naeruvääristamise objektid.
Krugman väidab oma raamatus, et kui riigis majandusteadmuslik määramatus suureneb, siis investorid oma loomuliku loomaliku loomuse põhjal seda tajuvad ja asuvad kapitali riigist välja viima sinna, kus määramatust vähem. Just see, mis Eestis anomaalset toimub.
Tundub, et Eesti valitsus on teinud just seda, mida Paul Krugman õigeks peab. Riigikogu otsus 30. augustist 2012 oleks nagu täielik kapitulatsioon Ilvese poolt kuulutatud sõjas, aga tänavail piketeeriv rahvas võrdleb ESMiga liitumise poolthääletajaid 1940. aastal Eesti Wabariigi Nõukogude Liidule kinkijatega... Eesti valitsus saab taas Lätiga võrdlusi tuues ennast kiita.
