Olev Remsu Kallase kahekojalisest parlamendist: Alati on oodatud head keisrit ja õiglast diktaatorit

 (32)
OLEV REMSU
Olev RemsuFoto: Karin Kaljuläte

Siim Kallase idee kahekojalisest parlamendist on arutelu väärt. Aga meenutagem ka 1938. aastast tegutsenud riigikogu teist koda ehk riiginõukogu, mis koosnes kõrgetest ja autoriteetsetest ametnikest ja sõjaväelastest. Ja mis hääletas täpselt nii nagu koja kokku seadja neilt ootas.

Ikka ja jälle oleme omaks võtnud, et kolm põhiseadust (aastal 1920, 1933 ja 1938) oli meie eelmisel iseseisvusajal liig mis liig. Aga võib-olla ei olnudki? Vahest kohanesime hoopis ajaga? Ehk oli siis meie riik sarnane pillirooga, mis paindus, kuid esialgu ei murdunud?

Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni koostaja ja USA kolmas president Thomas Jefferson on öelnud, et riik kuulub elavale põlvkonnale, kuid iga konstitutsioon, iga põhiseadus sureb 19 aasta pärast oma loomulikku surma. Meie praegune, arvult neljas põhiseadus kehtib 1992. aastast, nii et see on juba 22-aastane.

Kas on aeg?

Me võime demokraatia sündi otsida orjanduslikust Hellasest, Islandi parlamendist (930), absoluutset kuningavõimu piiranud Magna Cartast (1215), poolakate liberum veto´st (vaieldakse, kas kehtestati 1662 või 1669), sellestsamast juba mainitud Ameerika iseseisvusdeklaratsioonist (1776), verisest Prantsuse revolutsioonist (algas 1789) või millestki muust. Kuid jääb faktiks, et demokraatia tänane ilme ja sisu pole varasem Teisest maailmasõjast ning see lõi särama Inimõiguste Ülddeklaratsioonis (1948).

Seotud lood:

See ei tähenda, et täiendused ja muutused oleksid välistatud. Meenutame, et demokraatia musternäidiseks peetavat Briti Parlamenti ja selle otsustusõigust aina reformitakse ja reformitakse ja viimati piirati Lordide Koja võimu 2005.aastal. Niisiis, demokraatia on tuhatkond aastat vormunud, vormub tänagi ning kindlasti teeb seda ka edaspidi.

Ja see tähendab, et Siim Kallase arutelu meie parlamendi võimalikust teisest kojast on minu meelest igal juhul teretulnud.

Minagi olen kirjutanud teise koja vajalikkusest ja ma ei ole ainus. Minu pakutud idee järgi toimunuks teise koja moodustamine demokraatlike otsevalimiste teel, koja täidaksid maakondade saadikud, igal maakonnal oleks kaks kohta. Kõik meie parlamendis langetutud otsused vajaksid häälteenamust mõlemas kojas. Esimene koda sarnaneks praeguse Riigikoguga, ainult et oleks kaks korda väiksem. Niisiis, minu ettepaneku järgi regioonide tähtsus kasvaks, võim detsentraliseeruks geograafiliselt. Kallase variandi puhul tajun ma vastupidist tendentsi.

Kallase idee järgi mehitataks teine koda nimetamisi, kuid ta jätab ütlemata, kes seda teeks. Ka ei saa me teada, mil viisil määratakse nende isikute autoriteetsus, kes kvalifitseeruksid nimetamise kandidaatideks. Oletan, et ots on nimme lahti jäetud, Kallas ahvatleb diskussioonile. Usun, et autori mõte on arenenud tervikuks, ent see esitatakse meile osavalt jaokaupa. Vahest leiab ka poliitik autoris, et liiga vara on veel kõik välja käia.

Kallas mõtiskleb poliitiku legitiimsuse ja populaarsuse üle, toob negatiivsete näidetena natsid ja vapsid, kirjeldab, kuidas valimisedu saavutatakse tühjade lubaduste ja pettusega, ent valitu legitiimsus selle tõttu ei kahane.

Kõige enam sarnanevad Kallase ideed Benito Mussolini ja teistegi korporatiivsusideoloogiaga, natuke ka meie kurvavõitu 1938. aasta põhiseadusega, mis teatavasti oli eelsamm hääletule alistumisele.

Põhimõtteliselt tähendab korporatiivsus iga inimese (või vähemalt nn eliidi) paigutamist ülaltpoolt ühiskonnahierarhias kohale, mille ta oleks nagu oma elu ja tööga ära teeninud. Tähendab samuti usaldamatust loomulikult tekkinud hierarhiale, viimase pidamist juhuslikuks, isegi anarhiaks või siis kellegi ego (mitte riigi) huvides toime pandud manipuleerimiste tagajärjeks. Korporatiivsus kujutab endast nii-öelda saarekeste kollektivismi, kus kindla eluala esindajad koonduvad rusikaks edu nimel ühiskonnas. Vastandub see läänedemokraatia lausindividualismile.

Ehkki teooria seda justkui ei nõuaks on korporatiivsus, isegi selle elemendid ühiskonna ülesehituses alati esile tõstnud autoritaarse võimuri või koguni diktaatori. Olgu see siis Il Duce, meie Päts, naabrite Ulmanis, püreneelaste Franco ja Salazar või keegi muu.

Ma võin eksida, kuid mulle tundub, et Kallase ettevaatlikuks lihvitud tekstistki kumab läbi igatsus tugeva käe järele. Ma tajun kümme aastat Brüsselis töötanud teguvõimsa ja varem end ekstraliberaalina esitlenud inimese isiklikku pettumust selles, kuidas head ideed sumbuvad bürokraatiakoridorisse, kuidas mingit tühist pisiasja võib arutada mõttetutes komisjonides lõputult kaua, ning seda ikka ja alati ainult selleks, et tõestada nii iseendale kui avalikkusele oma vajalikkust.

Avalikkuse jaoks jõutakse muidugi just vastupidisele tulemusele, iseendaga ollakse rahul. Ja miks ainult Brüsselis? Kindlasti surmati, uputati väärt ettepanekuid tšinovnikluse sohu ka ENSVs, kus Kallas töötas Hoiukassade Peavalitsuse juhatajana. Ja kahtlemata juhtus seda ka siis, kui Kallas Eesti Vabariigi peaministrina püüdis konstruktiivsed lahendusi läbi suruda.

Kõigil on ju küüned individualistlikult enda poole kõveras, kõik rebivad üksteist tüki saamise nimel lõhki, ühiskond aga vajab lapikestki kollektivismi, see on korporatiivsust, mida pole ühe erakonna seeski. Nii-öelda ideekaaslaste seas käib ju hullemgi üksteise tapmine kui seda tehakse poliitkonkurentidega väljaspool parteid. Ja selleski, et luhtus Kallase kavatsus naasta Eestisse peaministrina, saab süüdistada demokraatiat, eriti aga haukuvat ajakirjandust.

Mida selle kohta öelda?

Kogu ajalugu tõestab, et opositsioonita juhi vead on rahvale ja riigile saatuslikud. Bürokraatiaveskid jahvatavad küll tülpima panevalt aeglaselt, ent demokraatia puhul suhteliselt harva eksides. Ent nimetamisi moodustatava teise koja loomine tähendaks opositsiooni hääle osalist summutamist, demokraatia kärpimist.

Tõmbame siin paralleeli meie Riiginõukoguga, alates 1938. aastast tegutsenud Riigikogu teise kojaga. See komplekteeriti elualati, koosnes kõrgetest ja autoriteetsetest ametnikest ja sõjaväelastest, ent kes hääletasid nii nagu koja kokku seadja neilt ootas.

Aga rahvas? Mida mõtleb rahvas mõjuvõimsast juhist?

Rahva seas on alati pikisilmi oodatud head keisrit, valgustatud monarhi, õiglast ja teguvõimsat diktaatorit, on unistatud raudsest käest, mis demokraatia pilla-pallale ja bürokraatia venitamistele kiire lõpu teeks ning korra majja looks. Seda ka sügavalt demokraatlikes riikides, meenutame, et Ameerikas lasi Franklin Roosevelt end presidendiks valida neli korda ning oli võimul enam-vähem sama pikalt kui Hitler.

Politoloogiamüüdi järgi on vaid kord ajaloos rahva igatsus täitunud. Ainult üksainus kord 2000 aasta jooksul! See juhtus aastal 161, kui Rooma keisriks sai filosoof ja kirjanik Marcus Aurelius. Olgu pealegi, ärme hakkame magusat müüti kummutama, kuigi seda oleks üsna lihtne teha. Filosoof ju sõdis kogu oma valitsemisaja!

Arvan, et vagajutt Marcus Aureliusest on sündinud asjaolust, et eelnevad keisrid olid tüki maad hullemad. Aga võimule upitas see väidetavalt altruistlik isevalitseja oma poja (toona polnud Roomas sugugi väljakujunenud monarhistlik printsiip, et vanim poeg pärib isalt võimu) Commoduse, kes oli hullem ja verisem kui varasemad hullud ja verised Tiberius, Caligula ja Nero kokku.

Niisiis, ehkki pole ju välistatud, et nimetamisi-määramisi tekitatud teine koda kergitaks võimule uue filosoofi, on selle tõenäosus pisike.

Ja kohe kindlasti ei vasta tõele ühelt poolt propaganda loodud ja teisalt soovmõtlemise poolt igatsetud muinasjutud nagu oleks Mussolini pannud Itaalias rongid täpselt sõidugraafiku järgi liikuma, Hitler lükanud käima Saksa tööstuse ning Stalin likvideerinud riigivargused. Auruvankrid Itaalias veeresid endiselt nagu jumal juhatas, sõitsid täpselt ainult siis, kui Il Duce suvatses reisida (kas rohkemat oligi vaja?), Saksamaa majandus väljus kriisist poolteist aastat enne Hitleri võimuletulekut ning Stalini ajal need õiged riigivargused algasidki. Meenutame kasvõi marssal Georgi Žukovit, kes vedas Saksamaalt enda koju rongide kaupa varandust.

Ega jäägi muud üle kui korrata vana tõdemust - demokraatia on halb, väga halb ühiskonna põhialus, ent kõik muu on veel halvem. Ent ettepanekud meie riigivalitsemise reformimiseks ja põhiseaduse muutmiseks on minu meelest ajakohased.