Olev Meremaa: 75 aastat Eesti nudismi
Ajal, mil nudism Saksamaal tärkas, asus Eesti Venemaa koosseisus. Vaatamata sellele olid Eestil Saksamaaga tihedad sidemed ja seetõttu levisid nudismi ideed suhteliselt kiiresti ka siinmail. Revolutsionäär ja publitsist Hans Pöögelmann tõlkis 1913. aastal eesti keelde Richard Ungewitteri 1906 avaldatud raamatu “Katmatus” (Die Nacktheit), mida mõningad asjatundjad peavad esimeseks kaasaja nudismi põhimõtete esimeseks selgeks esituseks. Milline oli aga järgijate arv tollases Eestis, on selgusetu.
Teadaolevalt esimene eestikeelne artikkel, millega püüti alustada diskussiooni alastikultuuri üle, ilmus 1910 juunis ajalehes Tallinna Teataja. Diskussiooni aga ei tekkinud. Nudism kerkis ajalehtede veergudele uuesti alles 1932. aastal ja siis väga jõuliselt. Sellist tähelepanu nagu tollane ei ole nudism Eesti ajakirjanduses hiljem kunagi saavutanud. Tollasel tähelepanul oli kolm põhjust: 1) Läti nudistide ühingu loomine Riias, 2) insener Erich Differti tegutsemine Tallinnas; 3) kohtu- ja siseministeeriumi “möödalask”.
Eesti nudismi rajas itaallane
Erich Differt (sünd 8.09.1883) oli rahvuselt itaallane. Ta lõpetas Stuttgardi ülikooli mäeinsenerina ja asus tööle Venemaal. Kahekümnendatel aastatel opteerus ta Eestisse. Differti naine Malvina (sünd 4.04. 1893) oli poolatar. Neil oli kolm last: Agnar (sünd 26.05.1914), Mira (sünd 31.03.1923) ja Rodrigo (sünd 3.11.1930). Kogu perel oli Eesti kodakondsus.
Ajalehtede andmetel valdas Erich Differt eesti keelt nii kõnes kui kirjas. Ta töötas Eestis algul Kohtla kaevanduse markšeideribüroo juhatajana ja seejärel Kiviõli õlivabrikus (mõlemas kokku kaheksa aastat). Siis kolis ta Tallinna.
Differt oli tunnustatud spetsialist ja ühtlasi leidur: 22.08.1933 andis riigi patendiamet välja aasta kehtiva kaitsetunnistuse tema leiutisele nimega “kiirelt vahetatav õhuvoolik jalgrataste ja jõuvankrite ratastele kui ka kõiksugustele muudele ratastele”. Ta sõitis meelsasti jalgrattaga ja nägi oma east tunduvalt noorem välja: kui ta oli 50, pakkusid ajakirjanikud talle 35.
Väljaspool kutsetööd oli Differt aga veendunud nudist. Ta oli ühe Saksa esimese alastikultuuri ühingu liige alates 1907.aastast. Kui ei olnud võimalik osaleda ühingu töös, siis viljeles ta nudismi perekonna- ja tuttavate ringis ning propageeris seda kõikjal.
Nudismi tal ei õnnestunud viljelda ei Venemaal ega Virumaal, kuna, nagu ta ütles, selleks puuduvat sobiv pinnas. Kiviõlis mäletati veel 70. aastate alguses teda järgmiselt: “Juba katsetuste perioodil tuli Kiviõlisse tööle insener Differt, keda peeti väga heaks spetsialistiks. Kuid ta alustas sellega, et püüdis luua alastikultuuri ühingu. Kogu “kultuur” seisnes selles, et selleks eraldatud rannaosale Võsu plaažil võisid ühingu liikmed (nii mehed kui naised) kaasa võtta ainult portsigari ja taskurätiku (muidugi kasutamiseks ettenähtud otstarbel).” (E. Šmider, Tuhast tõusnud, “Eesti Raamat”, Tallinn 1972, lk 59)
Tallinnas õnnestus Differtil aga luua ka nudistide ühing, mida ta juhtis kaks-neli aastat. Siis otsustas perekond Differt otsustas Adolf Hitleri kutset pöörduda tagasi Saksamaale. Nad vabastati nende endi soovil Eesti kodakondsusest vabariigi valitsuse otsusega 30.11.1939. Hilisemad teated Erich Differti ja tema pere kohta puuduvad.
Lätlased jõudsid ette
1932 kevadel teatasid Eesti ajalehed, et Lätis on loodud Baltimaade esimene nudistide ühing. Eestlastele ei meeldinud lätlastest maha jääda, kuid vaevalt oleksid nad olnud võimelised niipea andma “vastulööki” lätlastele, kui poleks olnud insener Differtit. Differt tundis Riia alastikultuurlasi, seepärast märkis ta Tallinna Postis: “Riia ühing asutati isikute poolt, kellel polnud tõelisest vabakehakultuurist aimugi…Pealegi on Lätis vastav kirjandus, mida meil võib osta igast raamatupoest ja leheputkast, keelu all. Riia ühing ei muretsenud endale kooskäimiseks eraldatud maa-ala, vaid läks vabasse loodusesse — inimeste silma alla.”
Tagajärjed ei lasknud kaua oodata. Lätlaste ühingu tegevus läks seadustega vastuollu ja suleti pärast mõnekuist kestnud tegevust. Värvi lisas juurde vahejuhtum ühingu sekretäriga, kes jõi end maani täis. Differt märkis: “Häbiplekiks vabakehakultuuri liikumisele olid Riia sündmused.”
Veel enne Riia ühingu sulgemist alustas Differt aktiivset tegevust Eesti nudistide ühingu loomiseks. 23. juunil 1932 otsustas Differt koos kahe vabakehakultuuri (saksa Freikörperkultur) pooldaja, Aleksander Rummeli ja Alfred Riigiga asutada Eesti Vabakehakultuuri Ühingu.
Differt asus energiliselt põhikirja välja töötama ning esitas selle 29. juulil kohtu-ja siseministrile registreerimiseks. Paraku otsustas kohtu-ja siseminister ühingu registreerimise luba mitte anda. Minister A. Anderkopp märkis, “…“vabakehakultuuri” all põhikirja järgi mõistetakse ühist mõlemist soost igasuguses vanaduses isikute koosviibimist, võimlemise-, suplemise-, seltskondliste mängude ja muude alal, ilma mingisuguse riietuseta ja et ühingu eesmärgiks on vabakehakultuuri põhimõtete laiendamine sõnas, kirjas ja pildi teel ning selle idee arendamise soodustamine, kuna täheldatud eesmärgi taotlemine on vastuolus meil üldiselt tunnustatud moraali ja hääde kommetega ja heakorra ja julgeoleku seaduse § 325 alusel politsei on kohustatud sugukõlvatuse vastu võitlemises lõpetama avatlevad kokkukogumised, mis näol ja nime all nad ei tegutseks, otsustasin: …”
Eesti Vabakehakultuuri Ühingu sünd
Ajaleht Uudisleht kirjutas: “Härra D. oli väga vihane.” Differt otsustas ministri otsuse protestida. Septembri lõpus saadeti riigikohtule põhjalik kaebus (”kaebus 8 lehel ja algtoimetus 6 lehel”) kolme mehe allkirjaga. Riigikohus arutas kaebust 25. oktoobril. Kohtus viibis kaebajate esindajana ka Differt, kes selgitas ühingu õilsaid eesmärke.
Ministeeriumi esindaja arvates “ei ole millegagi põhjendatud, nagu tõstaks alastiolek rahva moraali. Koguni vastupidisel arvamisel on teine kiht elanikke, kes isegi lühikesi riideid peavad moraali langemise põhjuseks”. Ministeerium olevat jätnud ühingu registreerimata peamiselt aga sellepärast, et sugupooled viibivad üritustel alasti koos.
Riigikohtu prokuröri abi A. Luiga arvas, et “ministeeriumi otsus ühingu mitteregistreerimise suhtes tuleks tühistada, kuna pole ühtegi tõendust, et ühingu tegevus kuidagi mõjub halvavalt seltskonna moraalile. Oletustest üksi on vähe”. 1. novembril Tartus kuulutas riigikohus (koosseisus: P. Puusepp (eesistuja, administratiivosakonna juhataja), D. Verhoustinski ja M. Klaassen (riigikohtunikud), riigikohtu prokuröri abi A. Luiga ja sekretäri abi Ed. Mailendi juuresolekul) otsuse välja.
Riigikohus leidis muu hulgas: “Tuleb tähendada, et see paragrahv räägib kokkukogunemisest ( sborišče). Põhikirja alusel tegutsevat ühingut või selle liikmete koosviibimisi ei saa lugeda kokkukogunemiseks heakorra ja julgeoleku seaduse § 325 mõttes. Teiseks, politsei ei tohi lasta tekkida niisuguseid kokkukogunemisi, mis taotlevad sugukõlvatuid ja selles mõttes avatlevaid eesmärke (§ 325 on paigutatud peatükki, mis räägib sugukõlvatuse vastu võitlemisest ). Eesti Vabakehakultuuri Ühingu põhikirjast ei nähtu, et tähendatud ühing taotleks sugukõlvatuid ja selles mõttes avatlevaid eesmärke või et eesmärgi taotlemise viis oleks seadusevastane. Ümberpöördult, põhikirja § 1 järele on ühingu eesmärgiks tema liikmete ja nende järeltuleva noorsoo keha ja vaimu tervise alalhoid. Kui ühing selle eesmärgi taotlemisel peaks laskuma kriminaalseaduste vastastele, või avalikku julgeolekut või rahu ähvardavatele tegudele, siis on kohtu- ja siseministril ühingute ja nende liitude seaduse § 11 põhjal õigus ühingut sulgeda.” Eeltoodud põhjustel otsustas riigikohus tühistada kohtu- ja siseministri otsuse ja Eesti Vabakehakultuuri Ühing registreerida.
Kaebus jõudis riigivanemani
Ühingu tegevusest saame ülevaate peamiselt ühingu 1933. aasta tegevuse põhjal, mis leidis ajakirjanduses kajastamist. Ühing rentis suvel Kakumäe poolsaarel Oti talu mereranna ja suvila. Rannas päevitati ja supeldi, nagu seda tehakse tavalistes randades. Vahepeal harrastati jooksu, pallimängu (võrkpall, rõngastennis), riistvõimlemist ja muud sporti. Talvel aga käidi kord nädalas koos Aia tänaval V. Voinoffí basseinis (nüüd asub sellel kohal kaubanduskeskus). Võimlemiseks ja sportimiseks need ruumid aga ei sobinud ja seepärast otsiti sobivat spordisaali; leidmise kohta puuduvad andmed.
Osale inimestele ühingu tegevus siiski ei meeldinud. Peamiselt see, et alasti viibisid koos mehed ja naised. Esimesed kaebused esitati veel enne ühingu registreerimist. Kaebuseid läkitati ka riigivanemale. Ühing ootas 1933 külla saksa nudistide delegatsiooni, lootes nendest oma tegevusele tuge, kuid sakslased jäid tulemata. Saksamaal poliitiline olukord oli keeruline ja see tähendas ka survet nudistidele.
Differt püüdis eestlasi harida. Ta korraldas vestlusi, loenguid ja 1934 suvel ilmus tema raamat “Tõde alastikultuurist”. Sellega püüdis ta tõsta ka nudistide arvukust, mis ei olnud tema sõnade kohaselt “teinud just suuri edusamme”. 1934 suvel oli liikmete arv 55. Ka doktor Hans Tsirk (Zirk) püüdis rahvast harida. 1934 a. augustis ilmus ajalehes Eesti Spordileht tema artikkel “Vabakehakultuur — parimaid teid kehalisele ja kõlbelisele elule”.
Vaatamata valgustustööle jätkusid nõudmised ühing sulgeda. Haridus- ja sotsiaalminister Nikolai Kann otsustas sellele “alasti ringikaaberdamisele” lühikese lõpu teha ja tegi vabariigi valitsuse koosolekul 27. juulil 1934 ettepaneku ühing sulgeda. Valitsus otsustas anda küsimuse kaalumiseks siseministri kohuste täitjale kohtuminister J. Müllerile. Arvati, et ühingu sulgemiseks tuleb välja anda vastav dekreet, sest ei õnnestunud leida seadust, mida nudistid oleksid rikkunud.
Ühingut siiski ei suletud. Miks? Ajalehtedest ei leia pärast 5.augustit 1934 alastikultuuri ühingu kohta enam midagi. Kas see oli seotud “vaikiva ajastuga” ? Miks ei esinenud ajalehtedes enam Eesti nudismi pioneer Erich Differt? Tema asemel avaldas 1937 suvel ajakirjas Vallatu Magasin artikli “Alastikultuurist” dr A.P., arvatavasti doktor Aleksander Paldrok. Artiklist ilmneb, et autor ei tunne üldse nudismi. Muu hulgas märgib ta: “Eestis alastikultuuri liikumine puudub, kuid on tehtud katseid säärase ellukutsumiseks.”
Vastavalt uuele ühingute ja nende liitude seadusele (antud riigihoidja poolt dekreedina 19. aprillil 1938, RT 1938, 42, 396 ) oleks Eesti Vabakehakukultuuri Ühing pidanud teatama Tallinna-Harju prefektile juhatuse koosseisu ja asukoha kahe kuu jooksul arvates seaduse jõustumisest. Kuna seda aga ei tehtud, otsustas prefekt 31. mail 1939 ühingu tegevuse peatada kuni 1. septembrini 1939.
Ühingu viimased päevad
Politsei pöördub prefekti otsuse edastamiseks ühingu asutajaliikme E. Differti poole, kes 8. juunil 1939 teatas, et ühingul on juhatus ja esimeheks on dr Hans Tsirk elukohaga Nõmmel Valdeku tn Nr 20, ning lisab, et “käesoleval ajal ühingu tegevusest aktiivselt osa ei võta ja asja kohta lähemaid andmeid ei tea anda”. 16. juunil 1939 teatab Hans Tsirk politseile, et ühing lõpetas oma tegevuse 1937 ja et tema oli selle esimees 1936–1937. Ta loobus prefekti otsuse vastuvõtmisest.
Siseministri resolutsiooniga 15. novembrist 1939 suleti Eesti Vabakehakultuuri Ühing. Likvideerimiskomisjoni küsitluslehele Hans Tsirk märgib 4. mail 1940, et ühing lõpetas oma tegevuse 1937 “vähese liikmete arvu pärast” . Küsimusele, kas ja kelle poolt toimus likvideerimine, vastab ta, et “ühing lagunes liikmete vähesuse tõttu”. Likvideerimiskomisjon tunnistas 21.augustil 1940 otsusega nr 341 Eesti Vabakehakultuuri Ühingu likvideerituks.
Tähelepanu väärib otsuses punkt 4., milles likvideerimiskomisjon märgib, “et ühing on lõpetanud tegevuse 1935. aastal”. See on vastuolus sellega, mida rääkisid Differt ja Tsirk. Ühingu tegevuse kohta pärast 1933. Aga muud andmed puuduvad ja seepärast võib üksnes oletada, mis juhtus. Selgust võiks tuua üksnes asjaosaliste mälestused ja kirjavahetus, aga samuti järglaste meenutused.
Tänane võim suretab nudismi
Nudistlik tegevus Eestis vaibus aastakümneteks, kuid rahva seas elasid edasi legendid Eesti nudismi pioneerist Erich Differtist ja tema asutatud alastikultuuri ühingust. Tema ideed olid okupatsiooni ajal võitluses nudismi ideede eest suureks toeks.
Eelmise sajandi seitsmekümnendate alguses võis Klooga rannas märgata, et uued nudismi võrsed on tärkamas. 25. septembril 1977 asutati Eesti Nudistide Selts. Tänavu möödub sellest juba 30 aastat. Aprillis möödus 30 aastat esmasest pöördumisest Tallinna linnavõimude poole taotlusega eraldada nudistidele Klooga rannas omaette rannaosa (tol ajal rand kuulus linna haldusse). Need aastad on olnud täis võite ja kaotusi. Klooga rannas võis 1982 keskpäeval loendada üle kahesaja nudisti. Mujal — Pirital, Pärnus ja Kloogal — oli nudiste tunduvalt vähem.
Eesti parim nudistlikuks rand on Klooga Laulasmaa-poolne osa. Ent ühtegi ametlikku nudiste randa seni Eestis pole. Oma panuse nudistide kandepinna laiendamisse on andnud Eesti Naturistide Ühing, mille asutasid 1995 Eesti Nudistide Seltsist 1993 lahkunud nudistid.
Eesti nudismi pioneeri insener Erich Differti poolt 75 aasta eest külvatud ideed elavad edasi, kuid praegu tegutsevad nudistid n-ö elu ja surma piiril. Võimu juures olijad teevad kõik nudismi väljasuretamiseks. Selleks, et nudism Eestis jääks kestma, on vaja, et kõik nudistid ja ka kõik mittenudistid, kellele on kallis demokraatia ja vabadus, astuksid välja nudistidele kõigi teistega kodanikega võrdsete õiguste tagamise eest.
