Olen lahutatud, kuid ei kavatse oma mehe nimest kunagi loobuda

 (37)
Olen lahutatud, kuid ei kavatse oma mehe nimest kunagi loobuda
Scanpix

Lugesin eile Naistekast küsimust, kas lahutatud naine peaks loobuma abielunimest. Ka mina olen lahutatud, kuid mitte omal soovil ja omal algatusel ning ma ei kavatse kunagi oma nime vahetada.

Olime abielus ligi 20 aastat. Kohtusime ja armusime noorelt, tegime kähku pulmad, nii oli tol ajal kombeks. Meil on kolm last, kes samuti meie ühist perenime kannavad.
Ühine minevik, kodu ja lapsed ei olnud minu eksabikaasa jaoks piisavad. Tema tahtis teist, armus ja läkski. Palusin, anusin ja nutsin, et ta tagasi tuleks, meelt muudaks, meiega jääks, aga sellest ei piisanud. Ta läks.
Lapsed jäid pärast lahutust minuga ja me oleme pere. Minu meelest peaksid kõik pereliikmed peaksid olema ikka sama nimega. Muidugi mind teatakse ikka selle nimega, mille mehelt sain, olen seda kandnud rohkem kui pool elu. Pean seda enda omaks, võõras on mulle hoopis neiupõlvenimi. Ei ürita selle nimega karjääri teha ega kuulsaks saada, nagu Vilja Savisaar eile oma nime alles jätmist põhjendas. Mu eks ei ole kuulus, ei ole ka mina.

Nimi meenutab mulle kõike seda, mis meil kunagi oli. Armastust, romantikat, kirge, lapsi, perekonda ja õnne.

Ei saa salata - väike kiusumoment on ka asja juures. Mees tahab uuesti abielluda, kuid tema uus naine (perelõhkuja!) ei taha minuga sama nime kanda. Tema tahab, et mehe nimi jääks ainult talle ja mina peaks neiupõlvenimega edasi elama. Pole meest - pole nime, väidab ta, mul ei ole tema sõnutsi oma eksabikaasa nimele enam õigust. See õigus kuulub nüüd talle. Aga miks mina peaks 20 aastat mulle kuulunud nimest loobuma ja loovutama selle kummarduse ja austusavalduste saatel naisele, kelle tõttu mul enam peret ei ole?

Abielludes antud nimi oli, on ja jääb mulle. See on minu nimi ja see raiutakse minu hauakivissegi. 20 aastat armastust ei saa olematuks teha ja nimevahetus olnut ära ei kustuta.