Oleme lääs mis lääs!
Mõne ühiskondliku protsessi näitajate poolest oleme – küll hilinemisega, aga siiski – nii Lääs, kui Lääs annab olla. Alates kõrghariduse feminiseerumisest ja massistumisest, lõpetades suhtelise impotentsusega allpool kirjeldatud probleemide lahendamisel.
Ühendriikide kõrghariduse diskussiooni võtmeteemad võib üks ühele eksportida meie ajaleheveergudele. Tudengid ei kipu ülikoolis väga pingutama, õigel ajal lõpetavad vähesed ning paljud ei lõpetagi. Määratu on erinevus kõrgkoolis õpetatava ning tööturul nõutava vahel.
Õppetoetuste poliitika (või selle puudumine) on läbi kukkunud ja õppurid pealaest jalatallani võlgades. Koolid küsivad liiga kõrget õppemaksu ning kvaliteediindikaatorid, mis näitaksid, kui efektiivset haridust ülikoolis õppijad riigi raha eest saavad, on puudulikud või hambutud.
Saksamaal heidavad poliitikud ja meedia ülikoolidele ette üliõpilaste sagedast väljakukkumist ja õpingute kestmist üle nominaalaja. Ülikoolid kaeblevad kestva alarahastuse ja ületäitumuse pärast. Ülikooli astunute arv on viimasel paaril-kolmel kümnendil teinud „tiigrihüppe”, kuid lõpetanute hulk jääb sellele märkimisväärselt alla.
Kõige-kõige feminiseerunum
Mõnes kõrge lõpetajate protsendiga riigis, nagu Slovakkias või Islandil, erineb meest- ja naissoost lõpetajate suhtarv pea kaks korda: mehed jätavad kaks korda suurema tõenäosusega ülikooli pooleli. Üldiselt tõusis OECD riikides aastail 2000–2009 naislõpetajate suhtarv 54% -lt 58%-le. Kusjuures Eesti on OECD raportis esikohal, aga seda laialt ei reklaamita. Siinne kõrgharidus on pea igas valdkonnas kõige feminiseerunum, meie naislõpetajate protsent on kõrghariduse kõikides valdkondades ühtlaselt keskmisest kõrgem. Vähemalt selles siis oleme läänemaailma esimese viie hulgas.
1973. aastal avaldas Ühendriikide avaliku poliitika spetsialist ja teadlane professor Martin Trow tähelepanekud kõrghariduse suundumuse kohta maailmas. 1960. aastatel, mille kohta Trow järeldusi teha sai, kahekordistus paljudes Lääne-Euroopa riikides tudengite arv umbes iga viie aasta järel. Absoluut- ja suhtarvudes on läänemaailma tollased numbrid praeguseks pika puuga ületatud. Nüüd – pea nelikümmend aastat hiljem – on raport kui uurimus déjà vu’st. Professor tõdes juba siis, et kõrghariduse probleemid ühiskonnas (kusjuures tulevikus üha enam) tulenevad ülikoolide kasvust. Raskused kõrghariduse rahastamisel, administreerimisel, tööjõu ja õppurite valikul, õppekavade koostamisel, (õppe- ja teadus-) standardite fikseerimisel, tudengite õppemoraalis ja paljus muus on seotud kunagise elitaarse kõrghariduse massistumise ja universaalseks muutumisega.
Vigu ikkagi ei väldita
Seitsmekümnendateks oli ülikool muutunud privileegist üldiseks vajaduseks või peaaegu kohustuseks. Massikõrgharidus, mis kuuekümnendatel läänemaailmas ilmavalgust nägi, erines eliitkõrgharidusest kvalitatiivselt – muutumas oli üliõpilaste ja õppejõudude ettekujutus õppetööst, teisenemas akadeemilised standardid jne. Trow prognoosis kõrghariduse massistumisest tulenevat avaliku huvi kasvu ülikooli vastu, kõrghariduse standardiseerimise ja riigi surve tugevnemist... Järelduste „iidsust” illustreerib fakt, et professor Trow suri enam kui neli aastat tagasi oma 80. eluaastal.
Kui kõrghariduse universaliseerumisega kaasnevad negatiivsed ilmingud olid aimatavad juba kolmkümmend-nelikümmend aastat tagasi, tekib kiusatus visata õhku retooriline küsimus. Meil on olnud kakskümmend aastat aega vältimaks vigu, mis jõudsid läänemaailmas kohale tunduvalt varem kui meil. Retooriline on küsimus seepärast, et paljudel riikidel on olnud aega teiste vigu vältida ja oma vigu parandada kolm või isegi viis kümnendit, ent probleemid on ikka samalaadsed – oleme Lääs mis Lääs. Võimalik, et ka lahendused on kusagile kirja pandud, kuid nagu illustreerib eespool viidatud artikkel aastast 1973, ei pruugi sellel olla mingit tähtsust või mõju.
