Olavi Ruitlane: Viimati sõin nelja päeva eest
No vott! Viiesajane oli, otse vaatasin — Jakobson, keerasin rahatähe nurga alla ja vaatasin — Ansip. Irvitav Ansip. Algul mõtlesin, et tegemist on miski keerulise turvaelemendiga. Siis taipasin — mu silmade all kangastus inflatsioon. Algul hea väljanägemisega, soliidne Jakobson, mille eest sai hea mitu kõhu- ja peatäit, ning siis raha nüüdne väärtus, mille eest enam ei saa.
Viskasin rahatähe minema ja põgenesin poest. Algul oli ikka päris kole, tühi kõht valutas jubedalt, aga siis sain süüa — närisin küüsi. Kohe hakkas parem, vabariigi parematest päevadest oli küünte alla nii mõndagi jäänud. Pilt tuli üle mitme päeva jälle korralikult ette, võtsin kohe prooviks ajalehe kätte — nägingi lugeda, seal oli Ansip, keera lehte, mis nurga alla tahad, Ansip ütles, et euroliitu kuulumine välistab majanduslanguse.
Enne esimest maailmasõda oli Võõpsus 20 tegutsevat äri, mitu riiete- ja jalatsikauplust, teemajad, pagariärid, kõrts. Suvel töötas Salosaarel restoran, raha eest sai tüdrukutega hullata. Aastas toimus mitu laata, raha liikus. Kui mujal Eestis oli unine ärkamisaeg, siis Võõpsu meestel olid ammu silmad lahti.
Maad vapustanud venestamislained siinset rahvast ei kottinud, venelastega sai äri teha, nende käest sai karusnahku, seeni ja kala, vastu sai müüa rõivaid, valmistooteid ja mida iganes. Lotjadega liikus kaup Võõpsust Venemaale, Venemaalt Võõpsu, Võõpsu–Tartu vahet. Polnud haruldane, et Piirissaare varjus ootas mitukümmend lotja sobivat tuult, et siis üheskoos Emajõe suudmest sisse purjetada. Jõudeajal pandi tinti ja venelaste lotjadelt kuuldus lõõtspillihelisid. Viina juua oli siis eriti tore, tsaariajal oli viinajoomisel mõnesugused piirid peal ja alkohol maitses seepärast eriti magusalt.
Esimene maailmasõda tegi heaolule Võõpsus lõpu. Mobilisatsioon võttis tööjõulised mehepojad ära, Vene riik omastas hobuseid, kariloomi. Saksa aeg ei olnud kah miskitpidigi meelakkumine. Viimane laks — Vabadussõda — räsis Võõpsut eriti karmilt, keskus käis vaenupoolte vahel käest kätte, inimesed olid kodudest põgenenud, osa varjas end keldrites. Vabanenud Eesti lõi olukorras mingisuguse stabiilsuse, aga endisaegse kaubavahetuste aegne heaolu ei ole siiani taastunud. Ühele õigele Võõpsu mehele on kauplemine nii sügavale geenidesse sööbinud, et „välistatud majanduslanguse“ juttudega teda selverisse ei kutsu. Võõpsu mehel on isaisade tarkusest teada, et osta tuleb sealt, kus vähem maksab, ja müüa seal, kus rohkem makstakse.
Võõpsust Koidula piiripunkti on 30 km, üle piiri saab siuh-viuh, ja siis on hinnad juba hoopistükkis teised. Suitsupakk ei maksa halligi, viinapudel ei maksa miskit, autokütus on sama hästi kui maast leitud. Ehitusmaterjalid on odavad, kruvid, naelad ja muu säärane sodi läheb poolmuidu seina, valikuliselt on toidukaup ka suht mõistlik. Ja valitsus lasebki jõuetult piiriäärsete inimeste rahal Venemaale üle kanduda.
Ansipi kavala plaaniga ülekuumenenud majandust ja inimeste ületarbimist röögatute aktsiiside ja muude maksudega piirata tuleb laiemas plaanis nõus olla, arusaadav. Kui lollidel on liiga palju raha, tulebki see ära võtta, enne kui loll sellega enesele liiga teeb. Annad pööblile heaolu ja kindlustunde, see laenab ennast lõhki, satub masendusse ja hakkab jooma. Töökäsi on niigi vähe, pööblil tuleb kogu aeg ora tagumikus hoida. Proletariaat on nagu hobune, vahepeal tuleb ohje järele lasta, aga niipea, kui ta omapäi minema hakkab, tuleb lõad jälle pinguli tõmmata, nii et suurauad hammaste vahel ragisevad. Siis käib rahvas jälle mõnda aega õiget rada.
Meie, lämmijärveäärsed, saame sellest aru, mis toimub, ja ei virise! Meie tuleme toime. Nädala peale üks ahven on meile piisav. Kui kala ei võta, kui ikka päris kaua aega ei võta, tuleb riik ise ja paneb ahvena õnge otsa. Ja kui riik ikkagi ei tule, kasvavad küüned tagasi, saab jälle mõnda aega neid närida. Me saame aru, et majandus on üle kuumenenud meie endi tõttu. Oli päevi, kui me saime siin Võõpsus kaksteist ahvenat päevas! Vahel seitse, vahel kümme…
Ainus, mida me oskasime headel päevadel oma 12 kalaga peale hakata, oli nad ühekorraga ära õgida. Oleks võinud iga päev kaks ahvenat investeerida, mõned oleks võinud sügavkülma panna. Aga meie, rumalad maainimesed, muudkui sõime ja sõime, tundes küll, et majandus on juba päris kuum, õgisime edasi, seni kuni pott üle kees. Mul on valusalt meeles need rasvast tilkuvad lõuad.
Ahvenat on lämmijärves väheks jäänud ja kala on väike. Ahven (Perca fluviatilis) on tundlik kalaliik ja talle „välistatud majanduslangusega“ järveosad ei meeldi. Ahven sul juba küüsi närima ei hakka, temas pole sendigi eest patriotismi. Nii hoiavad nad Pihkva järve suunas ja üle Schengeni piiri ei too neid mitte ükski ukaas. Loll kalagi saab aru, missuguses järveosas nöögitakse.
Varsti liitub Venemaa ka Schengeniga ja siis ei ole ahvenal pääsu. Ja kus see Euroopagi pääseb. Gaasikõrid on poolkinni ja kui veel veidike kraani keerata, saab Venemaa endale viisavabadust, palju tahab. Siis lähevad kõik hinnad segamini nagu puder ja kapsad. Võõpslastele tähendaks see järjekordset majanduskasvu — vähemalt kakskümmend triibulist ahvenat näo peale iga jumala päev.
