Olavi Ruitlane: Vajan lunastuskataloogi!
Oluliselt pidavat heaolutunnet suurendama niisugune haigus nagu luude hõrenemine. Silmale nähtamatud, vabamüürlaste väljamõeldud ja kapitalistidest sõjardite laborites loodud nanotehnikal baseeruvad koprahammastega mutantmikroobid tungivad läbi inimese luustiku; päevast päeva, ööst öösse kostab meis kõrvule kuulmatu puurimine ja viilimine, koljuluud muutuvad poorseks.
Auto heitgaasidest pärinevatel väävliühenditel, pliil, süsihappegaasi ja muudel halbadel ainetel on meie ajudesse edaspidine takistamatu sissepääs. Läänemeres suvel rannamõnude nautijate pähe satub Botnia lahes 80 meetri sügavusel asuvatest tünnidest lekkinud elavhõbedat, tankeritest lekkinud naftajäätmeid… Reostus jõuab inimese sisse ja mürgitatud saab kõige salajasem paik, mis tal on — alateadvus.
Maakeeli seletades: põhimõtteliselt ujuvad me kõigi peas sitajunnid. Ajus on miljardeid nähtamatuid närvilõpmeid, kaablikesi, kontakte, üleminekuid, pistikuid, lahtiste otsadega torukesi — ja kui nüüd mõni junnidest kuhugi torukesele ette loksub ja selle niimoodi ära ummistab, paneb see aju kujuteldavad trükiplaadid tagurpidi tööle.
Arvatavasti muudetakse kusagil ajusagarais alalisvool vägivaldselt vaheldusvooluks ja ühendüslülide ülekoormuse toimel ilmub inimese näole heaolutunne — lollakalt ülespoole suunatud suunurgad ja erutusest niisked silmad. Vaata ennast jõuluõhtul peeglist, kui oled kuuse alt paki seest pardli või lõhnaõlipudeli lagedale koukinud. Vaata endale otsa ja sa mõistad, mida need värdjad sinuga teinud on!
Ma saan värviliste piltidega soodushindadega jõulukatalooge, ma saan poolmuidu kõikvõimalikku sodi. Ainus asi, mida ma tegelikult jõuluks vajaksin, oleks normaalsete hindadega lunastuskataloog. Ma olen inimesena sündinud ja see on kuritegu, ma vajaksin sellist kataloogi, kus oleksid erinevad lunastuspaketid.
Meil on kristlik ühiskond, kui mu autol on kohustuslik liikluskindlustus, siis peab minul kohustuslik lunastus olema. Ma olen kümmet käsku rikkunud, ma ei saa ilma advokaadita Jumala kohtu ette minna. Ma olen nõus maksma, ma tahan kaasa notariaalset paberit, et kõik on ok!
Kohtusüsteemi ma tunnen, kohtus saab otsuse edasi kaevata. Ja kohtuniku võib taandada, kui ta erapooletu ei ole. Ja kuidas Jumal erapooletu ei ole? Ise lõi inimese ja nüüd peseb käed puhtaks? Seda häma ma tahan kuulda!
Põhiline vastuargument oleks, et juba inimese loomine oli kuritegu. Tema loodud inimesed tegid kaubanduskeskustest kirikud, tapsid 200 000 Talleggi kana, kaheksa miljonit juuti, lõid nanotehnikal baseeruvad mikroobid… Jumalat ei ole raske taandada!
Kurjad tehismikroobid tuuakse meie organismi kodukeemia kaasabil: pesed pesu ja lõrisevad bakterid tormavad pesupulbrist riidekiududesse ootele, millal sa särgi selga tõmbad, paned hambaharjale pastat ja torkad järjekordse laadungi nanotehnikat otse kurku. Valitsus on kõigile mõelnud, inimesi on erinevaid — oled homo ja intiimsel hetkel vaseliini tarbides lükkad endale NASA tehnika…
Kapitalistid, kes bakteri tootmise kinni maksid, said endale ideaalsed tarbimismasinad, heaolutundel baseeruvad orjad, kelle peas loksuvad sitajunnid alatasa torusid ummistavad. Lapsele oleks jõuluõhtul kõige parem, kui vanemad aja maha võtaksid ja end täielikult perele pühendaksid, aga nanobakterid muudavad me tegutsemist: me paneme lapsele kuuse alla poolteist tuhat maksva puldiga auto, et sel ajal kui laps leluga tegeleb, saaks rahus endale soetatud asjadega tegeleda. Olgu selleks siis multifunktsionaalne mobiiltelefon, millel kõige nõrgemaks funktsiooniks on helistamine, või televiisor, mille ekraan eelmistel jõuludel soetatust kaks tolli laiem.
Jõuluõhtul paneme ekraani helendama ja oleme õnnelikud. Filmid on küll pühade eel ja ajal samad mis aasta tagasi: „Jõuluvana poeg“; „Jõulukingiks isa“; „Pruudi isa“; „Üksinda kodus1; 2; 3; 4“… Muusikasaade on jällegi „Valge gospel“. Aga mis siis, kaks tolli laiem ekraan… siis ju ei ole päris samad saated? Või on ikka kuidagi mõnus?
Kapitalistid, värdjad, ei raiska oma tehnoloogiat sinna, kust tulu tagasi tulema ei hakka. Nad süütavad jõuluajal linnades miljardeid lambikesi, et maksuvõimelised osta näeksid, kodutute hinges ei süüta karvane käsi peent pirdugi. Inimesed, kel priiskamise võimalused puuduvad, peavad tihtipeale tühipalja armastuse ja hoolimisega piirduma. Kuidagi närune, i-podi ajastul? Või mis?
