Olavi Ruitlane: Vabanegem Eesti mainest

 (91)
Olavi Ruitlane
Päevaleht/Pressifoto

Viimasel ajal on kombeks muretseda Eesti Vabariigi maine pärast: seda ründavad vene ajaloolased, saksa vasakpoolsed, välismeedia ja „Leto svet“. Tegelikult on kõik mure asjata: mainega ei ole mitte midagi peale hakata, ta tuleb endast välja pressida ja edasi minna — kompleksi- ja koormavaba eluga.

Vene ajaloolase Sergei Artjomenko sõnul peaks Eesti Tartu rahu ning Vabadussõja ajal Vene valgekaartlaste peal toime pandud väidetavate kuritegude pärast vabandama. Eesti muidugi keeras Judenitšile paraja sita kokku, mis seal salata, aga vabandust paluda? Kellelt? Praeguselt Venemaalt, kes on endise Nõukogude Liidu õigusjärglane? Tule mõistusele, Sergei Artjomenko!

Eesti ei saa vabandada ka endisaegse valgekaardi ees, sest Nikolai Judenitš, kes juhtis pealetungi punasele Petrogradile Eesti territooriumilt, on tuntud ütluse järgi: Eestimaa on tükk Venemaad, Vene provints. Eesti valitsus on kurjategijate jõuk, kes on haaranud võimu. Muidu geniaalne diplomaat ja väejuht Judenitš kõrbes tänu omaenese suhtumisele ja tema läbikärsatamine teeb Eestimaale au. Tõstan esimese mütsi armsa vabariigi terviseks!

Eesti maine kannale üritab astuda ka Euroopa Parlamenti kuuluv vasakpoolne sakslanna Sahra Wagenknecht, kes peab aprillirahutuste organiseerimises süüdistatavate üle käivat kohtumõistmist politiseerituks. Aga mismoodi peaks aprillirahutuste organiseerijate üle kohut mõistma? Seltsimehelikus kohtus või? Treial Ivanov kukkus töölt koju minnes läbi vaateakna ja ei mäleta, kuidas taas tänavale jõudes olid Armani „tunkede“ taskud peedipudeleid täis saanud. Võtame preemiast maha? Tõstame lastetusmaksu?

Kui rahutused oli korraldatud poliitilistel ajenditel, siis on kohtupidamine selle korraldajate üle tahes-tahtmata mõnevõrra politiseeritud. Mina oleks pronksmehe rahule jätnud, mind ta ei häirinud. Aga kui ta kord juba üles võeti, oli tema uude kohta tõstmine viga. Rauasaagidega oleks pidanud ta tükkideks lõikuma ja kirikukellaks ümber valama. Vene õigeusu kiriku kellaks. Kellahelinas olnuks langenud punameeste vaim üle maa kaikunud nende aus või häbis (olgu see jumala otsustada).

Käisin nädal tagasi Venemaal, autoteed ja liikluskultuur on küll nende riigi maine surm, aga ülejäänuga jäin väga rahule — vaatamisväärsused, toredad inimesed, odav ja hea söök, hea teenindus, soe kontakt liiklusmiilitsaga. Nojah, kuna ma suhtlen Venemaaga ainult tema kultuuri ja lihtinimese kaudu, on see riik minu armastuse igati ära teeninud.

Aga kui Sahra Wagenknecht käis Eestis Dmitri Linteri, Dimitri Klenski, Maksim Reva ja Mark Sirõki üle peetavat kohtuprotsessi jälgimas ning leidis, et kohtuprotsess ei vasta õiglase kohtupidamise reeglitele, siis ei tee tema jutt Eesti mainele midagi. Õiglus on väga subjektiivne nähtus, oleneb, kust mätta otsast kaeda, ja see, kuidas siinne õiglus Sahra Wagenknechtile või Kremlile näib, on nende endi asi. Aga protsess käib — teine müts tubli ja vankumatu vabariigi terviseks!

Ah et küberründed Eesti Vabariigi vastu on pöördunud naerupahvakuteks meie endi suunas? Meid narriv Guardiani ajakirjanik Charles Arthur nimetas Dmitri Galuškevitši „sõja „peakorraldajaks ja teatas: „Viimased teated rünnaku kohta räägivad, et selle saatis korda üks poiss. Oma magamistoas Eestis. Ja ta on eestlane.“ Kuidas võtta siis 15. maid, kui olid maha lastud nii Hansa- kui ka Ühispank? Naljaga? Finants -ja energeetikasüsteemide ründamine on otsene ja tõsine julgeolekuoht. Kuidasmoodi pidanuks riik reageerima? Õigesti tegi — tõmbas toimuvale avalikkuse tähelepanu. Kolmas müts talle selle eest minu poolt!

Kolm esimest maineröövikatset elasime üle, aga neljas lömastav tegur on Eurovisioon. Selle vastu kaitset ei ole! Kõik normaalsed riigid panevad oma esindajad ilusti riidesse, kammivad pead ära, lisavad miljonite eest valgus-ja helitehnikat — ja meie saadame sinna kolm kõhukat vanameest, kellest ükski ei oska laulda ega korralikult ühte jalga teise ette seada. Ojal üks oskus siiski on: ta on võimeline tegema ühe „Leto sveti“ jooksul tuhat liigutust, aga mitte ühtegi selle koha peal, kui peaks. See on küll geniaalne!

Andsin hääletusõhtul kaks häält, ühe Iiris Vesikule ja teise Kreisraadio poistele. Et enda ees õiglane olla. Võib-olla on isegi hea, et parim ei võitnud. Vahepeal on elus nii, seekordse visioonikonkursi puhul nii oligi, et halvim variant muutub korraga parimaks. Iiris on silmapaistev laulja, aga teda peaks eksponeerima kusagil võltsglamuurist kaugemal. No ei ole karnevalitüdruk!

Rahvas ju valis ise — seekord mitte laulu, vaid suhtumist. Aastaid pärast Padari-Bentoni võitu ponnistati, istuti igal aastal kohusetruult potile ja punnitati, aga ei miskit. Seekord tuli ilma punnimata ära. Plumpsti! Sellist suhtumist ongi vaja eelkõige suurele Eurovisioonile enesele: paabulind on juba liiga pikaks ajaks pea enesele persse unustanud. Mul on Võrno, Leinatamme ja Oja pärast hea meel. Nad võtsid üsna raske koorma, aga pole viga, küll kannavad ära. Neljas müts minu peast tõuseb.

Mul on rünnakute üle Eesti mainele ainult hea meel — vaadake, kõva maine, see on samasugune ebameeldiv asi nagu kõva pruunikas haisev ollus seedetrakti alumises osas, kui see ei taha miskipärast normaalsel teel väljuda, tuleb see, pisarad silmas välja sittuda. On valus, aga kui me temast lahti oleme, tunneme tõelist kergendustunnet.