Milleks niisugune mõttetu rohmakas rist? Mina paneks risti asemele kolme labaga propelleri, tuul ajab teda ringi, toodab rohelist energiat; lähed mööda, kergitad vabaduse suunas kaabut ja oled õnnelik, et sammas ei ole kellegi arvelt. Isegi linnusita pühkijale ei pea maksumaksja plekkima — tahan näha lindu, kes seal tohutu kiirusega vuhisevatel labadel, püksid rebadel, kükitada suudaks.

Või kui mõni tibla tuleb miskil kommude pühal sammast punase värviga sodima — vabadussammas kaitseb ennast sama hästi nagu meie esiisad omal ajal — lööb pintsli pooleks ja tibla takkaotsa. Aga rist ei sobi mitte, rist pannakse ainult siis, kui keegi on ära surnud.

Eesti Energiale muidugi niisugune variant ei meeldiks. Tuleb üks sammas ja hakkab ise ennast majandama. Neile meeldiks, kui vabadussammas üldse ringi ei käiks, või kui käib, siis põlevkiviga — sellepärast et siis saaks lisada rohelise energia maksu ja igasuguseid lollakaid kvoote sisse osta, põhjendades, et vabadussambale on vaja. Monopolidele on vaja lolli sammast, mille pealt teenida, rahvale seevastu sõltumatut ja vaba sammast, nagu ainult vabadussammas olema peaks.

Tuulik-vabadussamba all peab olema päris mitu pistikut, kust vaba energiat saaks. Asotsiaal saaks hommikul tulla, pardli sisse lülitada ja lõua puhtaks lasta, keeduspiraaliga teed teha, turist laeks mobiiltelefoni või fotoaparaadi akut.

Peab mõtlema sellele, et tehnika areneb iga päevaga, ja hiljem saab vabadussambale kõiksugu lisasid juurde panna. Ükspäev saab samba jalamilt vaba, tasuta sms-i saata, internetis surfata, mp3-sid alla laadida. Vabadussammas jälgiks, et uurivad ajakirjanikud tema vahendusel lastepornot ei uuriks, ja tuletaks neile meelde, et sellega tegelevad meil ainult politsei ja prokuratuur. Ja tutvumisteenust vabadussammas kindlasti ei pakuks, temale meeldivad vabad inimesed.

Maksuprobleemi lahendamisega saab vabadussammas samuti ise hakkama. Tema jalami sisse oleks monteeritud stereo ja kõlarid, nende kaudu mängib ta inimestele tänavamuusikat, ja jalami külge kinnitatud teraskaabu sisse panevad turistid heameelega oma sente. Ja tänavamuusik-sammast võib südamerahus ropult sõimata, tema ei hakka niutsuma nagu Pärnus kitarri mängiv ja laulev šotlane Martin Peacock.

Aastas korra tuleb Kalev Rattus autorite ühingust, teeb võtmega vabadussamba ukse lahti ja võtab mängitud lugude pealt autoritasud ära. Annab näpuga Smilersile, teise näpuga Jaagup Kreemile ja võtab siis peoga endale. Siis tuleb samba juurde maksuameti tädi, võtab ülejäänu endale. Enne äraminekut lööb templi ja pikendab vabadussamba haigekassa ära. Ega sambal seda vaja olegi, aga kord on selline. Tuludeklaratsiooni siiski tema käest ei nõutaks.

Vabadussammas oleks niisiis sisuliselt igiliikur. Tuulevaiksetel päevadel ajavad teda ringi asotsiaalid, kui habemest lahti saada tahavad või tassikest teed soojaks ajavad. Tuleb taksojuht, viskab klemmid autoaku peale, lisab paar tiiru propellerile peale ja võib taas tööd jätkata.

Võib küsida, milleks meil üldse vabadussammast vaja. Sellele tuleb vastata küsimusega, et milleks on meil vabadust vaja. Asi on lihtne — ilma sambata ei saa me ju aru, et vabad oleme. Kõik peab olema käegakatsutav! Kui on vabadus, siis peab sammas kah olema. Vabadus on nii abstraktne mõiste, et kui seda ära ei materialiseerita, ei saa me ühel päeval arugi, et me enam orjad ei ole.

Vabadust tulebki võtta nagu jäätist ja vabadussammast nagu jäätisepulka. Kui me jäätist pulgast ei hoia, sulab magus asi käte vahel ära. Sõrmed hakkavad kleepuma, vabadus tilgub pükstele ja pärast saame kodus ema käest peksa.

Mingil juhul ei tohi ühtegi sammast kunstnikel teha lasta. Võidutöö autorid olid õnneks miskid arhitektid, aga need kah ei saanud kiusatusest jagu ja üritasid kunsti panna. No selline võidutöö oleks laineid löönud aastatel 1600-1700. Aga barokk on out ja need ajad, kui Rubensi stiilis paks, vormideta naisepekk kunstiturul ilma tegi, lõplikult möödas. Tänasel päeval peab sambaehitusse kaasama teadlased, akadeemikud, tulevikuvisionäärid. Vabadussammas peab olema nõtke ja graatsiline, mitte just buliimik, aga sinnapoole.

Sest vaadake, mida kunstnik Eesti Ema monumendiga teha kavatseb. Mingi nelja-viiemeetrine asi, mis peab oksa ja sellel olevat punga imiteerima. „Nagu oksal puhkeb pung, kui hakkab võrsuma uus elu, paisub ka last ootav naine,“ selgitas kunstnik oma mõtet.

Kunstnikel ei ole mitte mingit mõtet, sellepärast näebki Eesti Ema ehk pungaga oks välja nagu… p..e. Mis võiks muidugi sümboliseerida Eesti Ema viljakust ja kõik oleks okei, aga seni, kuni kunstnik oma pungajuttu ajab, peab vaevatud eesti ema Rimi kassas orjama ja ilma sambata läbi saama.

Kalevipoja kuju anti kah Keskerakonna kunstniku teha, kes vorpis maketi, millel kujutatakse Sõrmuste isandast pärit orki. Laevaga orki. Mis on selge vihje Vjatšeslav Leedo heale läbisaamisele Keskerakonna juhi Edgar Savisaarega. Aga niisugune vasakpoolne Tolkieni Kalevipoeg teeb parempoolsetest automaatselt kääbikud.

Vabadussambaga niimoodi ei või. Vabadussambas peab rohkem vabadust olema kui Seewaldis ja Jämejala akuutosakonnas kokku. Ärge vabadusega jebige — tema, sunnik, lihtsalt peab kõigest kompromiteerivast prii olema.