Olavi Ruitlane: Üksikud head mehed

 (16)
Olavi Ruitlane: Üksikud head mehed
Foto: Andres Putting

Kaur Kender on üle pika aja taas kirjutamissoonele sattunud. Veidi aega tagasi ilmutas ta actionpõneviku “Comeback” ja nüüd siis ilmus tema osalusega väikeses formaadis väga raskesti määratlevas žanris raamat “Kross. Üksikud head mehed.”

Autoriteks Eerik-Niiles Kross, Kaur Kender, ning Eerik-Niilese valiktekstidega vanameister Jaan Kross. Kenderi kirjutatud eessõnast tuleneb, et raamat on pühendatud sõpradelt armastusest Jaan Krossi vanima poja vastu.

Miks teda armastatakse? Ausalt öeldes — ega ma olnudki Eerik-Niiles Krossi kohta enne seda raamatut midagi erilist kuulnud. Mingi terav väljaütlemine Savisaare idarahaskandaali kohta, mingid hägused vihjed ajakirjanduses tema luurajaks olemise kohta ja kõik. Raamatu pööratud esikaanel kirjutab ajakirja The Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent Edward Lucas Erki-Niiles Krossi kohta, et 1999. aasta Tšetseenia sõjakoldes aset leidnud sündmuste keerises oleks tema ainsateks võimalikeks päästjateks Radek Sikorski ja Eerik-Niiles Kross.

Esimene peatükk koosneb Suurbritannia suursaadiku Nigel Haywoodi kõnest 16. juunil 2007, mis peeti Eerikule Iraagi ülesehitusmedali üleandmisel. See on ses mõttes kummastav paralleel, et 1923. aastal juhtis Eesti kaitseväe juhataja kindral Laidoner koostöös Suurbritanniaga Rahvasteliidu missiooni, et määratleda Iraagi ja Türgi vaheline riigipiir Mosuli piirkonnas. Laidonäri ei jäetud autasustamata ja praeguseks on meil tervelt kaks brittidelt lahingumedali saanud meest.

Haywoodi kõne on pühalik, nagu pidulikud kõned ikka. Faktid, et Kross elas Iraagi perioodil üle rohkem kui saja raketi ja mürsurünnaku ja nii edasi, on muidugi märkimisväärsed, aga teine peatükk, kus Kross oma koolipõlvest pajatab, on juba midagi muud. Siin räägib külma, õhtuooteks mürske sööva terminaatori asemel soe inimene.

Ma ei tea miks, aga mulle on jäänud mulje, et miskitmoodi saab Eerik-Niiles Krossi lapsepõlve võrrelda noore Juhan Viidingu omaga. Nii nagu Mari Tarand seda kirjeldas. Perekond on inimeseks saamise alus ja lugedes noore Viidingu kirju kodustele, hämmastas mind, kui aupaklikul ja kõrgel kohal perekonnas oli laps. Nüüd on minu kätte sattunud katkend, kuidas Jaan Kross luges pojale kirjutamise ajal ette “Keisri hullu” ja lasi Eerikul selle loomisele otseselt kaasa elada. Ja mitte ainult ei lugenud, vaid seletas, miks ta midagi niimoodi on öelnud või kuidas ühe või teise stseenini jõudnud.

See väike tõik paneb mind Jaan Krossi ees kummardama. Kui last tähele panna, õpib laps tähele panema, kui armastada, õpib laps armastama ja seda jagama. Võtame näite täiesti kõrvalt — Mihkel Raua “Musta pori näkku” kõige kütkestvamaks kohaks oli minu jaoks see, et kui ema komandeeringus, istusid isa ja poeg taksosse ja sõitsid Eesti teise otsa siili vaatama? Siis polegi imestada, et me ei väsi armastamast Viidingut, Krosse, Mihkel Rauda.

Pööraselt naljakas oli üleriigiline mõistmatus, et kuidas Indrek Tarand ikka väikese varbaga suurparteisid kõrvale nügis ja ennast europarlamenti paigaldas. Ta on saanud kodust seda, mida teistele anda. Paljud meist ei saa kodust nii paljugi, et enesega toime tulla.

Krossi kõne EÜS-i aastapäeval jätan ma vahele. Niisamuti kõne sinimustvalge lipu väljatoomise 10. aastapäeva puhul. Ma suudan kõnede ajal kiiremini magama jääda kui Savisaar. Peale selle vehiti Ain Saare vabastusüritusel Võru linnas kõvera toika külge kinnitatud sini-must-valge lipuga juba veidi varem, peksti puruks sõjakomissariaadi aknad ja loobiti linna keskväljakul läbirääkimistele tulnud punavõimu esindajaid õunte ja tomatitega.

Jaan Krossi tekste on raamatus katkenditena “Mesmeri ringist”, “Keisri hullust” ja “Tahtamaast”. Need on välja valinud Eerik-Niiles ja ju omavad nad tema jaoks märgilist tähendust.

Eerik-Niilese peatükk “Kolm päeva” lõpeb tuhat korda uhkemini kui Holliwoody toodetud “Isesesvuspäev”. Tsiteerin:

Eesti okupeerimise lõppkuupäev on teada. Helistan isale: “Tegime ära.”
Ta on tükk aega vait. “No näed, jõudsingi ära oodata,” ütleb ta lõpuks.

Raamatu kolmas autor, Kaur Kender jääb oma novelli “Üksikud head mehed” tegelaste lahtiseletamisel kidakeelseks. Küsin, ta vastab, et kõik see on toimunud, aga mitte päris nii, noh mingite tegelastega on see juhtunud küll, millistega, ta ei räägi. Punnib ja ei räägi. Aga vannub, et telefonikõned Eerikuga Iraagist on sada protsenti nii, nagu ta mäletab. Tegelasteks on samas keegi Eerik, Kaur ja Maria. Kaks viimast lamavad põrandal ja läbi snaiprikuulide augustatud aknast õhkub tuppa talvist jahedust. Mees haarab mobiili ja helistab parajasti Iraagis elekterikatkestuse tõttu mobiiltelefoniga helikopterituld juhtivale Eerikule.

Asjad arenevad kenderlikult kiiresti, mõne aja pärast sööb see ilukirjanduslik Eerik juba kuuliaukudega pitsabaaris pitsat, ta teeb seda kõhuli, kuna turmtuli on peal. End sellest mitte häirida lastes, telefon kõrva ääres, annab siia Eestisse hättajäänud sõbrale esmaseid ellujäämisjuhiseid. Kompa mõttes sobib see tükk raamatu lõpetuseks mu meelest kenasti. Ja on tunda, et see on sama Eerik, kellelt loodab raamatukaanel tšetšeenide juures abi ka Edward Lucas.

Aga peaasi, et “Üksikud head mehed” on eesti raamat. Väga eesti raamat.

“Üksikud head mehed”. Eerik-Niiles Kross, Kaur Kender. Eesti keele sihtasutus 166 lk.

Artikli autor on eesti kirjanik.