Olavi Ruitlane: Suusatajad — nimed marmortahvlil
Olümpial on üldhariv toime. Olümpia õpetab tolerantsi. Me ei taha enam 50-ndaks või 62-ks jäänud murdmaasuusatajat paljaste käega ära kägistada ja see on väga suur samm edasi. Väga suur. Pärast Saue, Koka, Rehemaa sõite oleme humaanselt arenenumad. Me oleme hoopis teised inimesed.
Pärast Eveli esimest sõitu nuttis terve vabariik silmad peast. Eveli sõidus kangastus kogu sinne elu taasiseseisvumisest peale. Kui palju on siingi mööda lastud? Me vaatasime Evelit ja nägime iseendid… Inimhulka, kes pole millelegi pihta saanud. Et seda meile ainult nii valusasti kuvati…
Enamik Eestit esindavast 30 sportlasest jäävad Vancouveris õnneks siiski anonüümseteks. Neil on lihtsam. Mitut omamaist sealt oskame me peast nimetada? Enamuse, nagu minugi, teadmised piirduvad Kiku, Veerpalu, Mae, Saue, Glebovite ja Kümmeliga. Aga see on ainult pealispind.
Mitte keegi Eestis, peale vanemate, peatreeneri ja määrdemeistrite pole kuulnud nimedest Algo Kärp, Kein Einaste, Timo Simolantser, Priit Viks, Lauri Kõiv ja Martten Kaldvee. Need nimed kõlavad nagu nimed marmortahvlilt, aga kuuluvad siiski Eesti noortele talisportlastele, kes on hea tervise juures ja hetkel olümpial “kogemusi” hankimas…
Tavaline inimene peab istuma teleri ees ja igasugustest kogemustest suu puhtaks pühkima. Kui sprinteritütarlaps teatab, et ta läks Vancouverisse end tühjaks sõitma ja lõpetab võistluse seal, kus ta lõpetas, tekib televaatajal õigustatud küsimus — miks tema võib Vancouveris, aga mina pean ennast kodus tühjendama?
Jutt ei käi ainult tavalistest inimestest, kõik spordiväline toimub kuidagi loogilisena. Ma ei ole kuulnud, et algajaid vinninäolisi dirigente lastaks kogemuste hankimise eesmärgil Bergeni Filharmooniaorkestrit juhtima. Londoni Kuninglikust rääkimata. Juhiloa hankinut ei lubata kohe taksot sõitma. Ühelegi Eesti sõdurinolgile ei anta kogemuste hankimise eesmärgil luba Läti piiri taga inimesi tappa… miks on sportlastele kogemuste hankimine lubatud ja teistele mitte?
Tasuta lõunaid ei ole. Selge see, et keegi pritsib kusagil kellelegi räigelt pappi. Üks õhuke võimalus on, et olümpiakomitee ja Siimann on silmini korrumpeerunud. On olemas võimalus, et igal olümpiakohal on oma reaalne hind. Esimene koht on kuld, teine hõbe, kolmas pronks ja ülejäänud kohad on puhas valuuta. Millest see Siimann kogu aeg särab?
Kui Saue sai 15 km sõidul 42. koha, andis ta kellelegi võimaluse saada 41-ne. Kui Rehemaa sai meeste 30 km suusavahetusega sõidus 37. ja Kokk 42. koha, siis sai keegi tänu nendele keegi midagi paremat. Kellele oli meeste 30 km suusavahetusega sõidus vaja võitu? Rootsile! Ja nii läks. Kas on võimalik, et Rootsi maksab meie olümpiakomiteele kaotused kinni? Et meie sportlaste kaotused on tegelikult komitee hallide kardinalide prisked võidud. Võimatu see pole. Väga võimalik ka mitte aga… mingil juhul mittevõimatu…
Nodar Kumaritashvili? Miks Petra Majdic auku kukkus ja viis roiet murdis. Kas see auk oli enne Majdici treeningut üldse olemas? Kes siiski näperdas viimati Kiku suuski… Kas tõesti Kris? Lihane abikaasa? Määrdemehed on nõutud, Kristina on meeskonna leevendamiseks pool süüd enda peale võtnud… Alaver lubas vahetult enne sõitu medalit. Kihlveod olid sõlmitud. Marit Björgen tundis terve eelnenud öö kuklal Kristina külma hingeõhku, jalad higistasid… ja siis läks nagu läks.
Kelle jaoks on suusatamine üldse elu ja surma küsimus? Loomulikult Norra! Ega keegi Siimanni seal kusagil lähistel ei kohanud? Moosise näoga. Nii kui määrdemeister korraks kõrvale vaatas, lakkus Kiku suuskade pealt viimase kihi maha. Või valas kokakoolat peale. Hambapastat.
Mina ei ole mingi ütleja, taliolümpiat ei tohi võtta musta-valgena, olümpia ei ole ainult võidud ega kaotused, aga selge on see, et täiesti ausad olümpiamängud saanuks me ainult siis, kui me saatnuks Vancouverisse Lembitu Kuuse ja Marko Kaljuveeri. Need kaks meest hämama ei hakka ja endid kuivikute eest rootslaste-norrakate jalgade ette ei heidaks.
Need on üleüldse ainukesed kaks mees Vancouveris, kes julgeksid näiteks suusatavat Dalai-laamat kommenteerida. Kui Dalai-laama suusataks. Teised paneksid kõik kollased kilekotid pähe ja ei näeks midagi. Hiina on Kanada jaoks liiga suur turg.
Kui eurovisioonikonkursist sai Eesti Laul, miks ei võiks olümpialetahtjad läbima konkurssi “Eesti Sport”. Sportlased saadavad ümbrikus oma tulemused. Žürii poolt väljavalitud teevad endile video ja rahvahääletuse läbinud sportlane(sed) saavad lennupileti. Samuti võiks konkursiga otsustada Siimannide, Alaveride ja määrdemeistrite saatuse.
Kiku võidaks niikuinii, Veerpalu sõidaks niikuinii ja me ülejäänud saaksime ausad mängud — tervet Eesti rahvast norralased ja rootslased ju kinni maksta ei jõuaks.
