Penu arvab, et mees ei saagi naistes „isu” tekitada, ja et see, mida me iga päev telereklaamidest vaatame, on meeste seksifantaasiate rahuldamine. Kriuks-kräuks!

Mehe aju on naise omast suurem ja rohkemate ajukäärdudega, mehed võivad oma fantaasiates päris kaugele minna. Veidrusteni välja. Ma tean üht meest, kes oli tavaerootikast tüdinenud, läks pilguga naise sisse ning rahuldas ennast oma armsama röntgeniülesvõtete abil.

Aga ma võin vabalt ka naiste fantaasiatest rääkida! Töötasin mingi aeg öövalvurina. Öösiti muhvigi teha polnud, otsisin netist ajaviiteks miski laheda tüngaküsitluse. Oli selline test, kus pidid oma intiimelu soovid ja fantaasiad kirja panema ning oma seksuaalsete sättumuste teadasaamiseks testi all olevale nupule vajutama. Tüng seisnes selles, et testitäitja delikaatne info laekus pärast nupulevajutamist täitja suureks nördimuseks minu meiliaadressile.

Võtsin paarist-kolmest suhtlusportaalist kopipeistiga ligi kolmesaja naisindiviidi meiliaadressid ja saatsin testi neile pahaaimamatuks täitmiseks. Pooled naised said aru, millega tegemist ja saatsid mu pekku. Ülejäänud 150 täidetud testid laekusid nädala jooksul ja muutsid minu arusaamist naisõiguslusest igaveseks.

Iga kolmas tütarlaps unistas turvalisest grupiviisilisest vahekorrast, iga viies tahtis korragi elus kogeda vahekorda naisega, 150-st tervelt kolm naisolevust unistas muuhulgas seksist loomaga. Korra sooviti seksi pensionäriga, ühel korral soovis kolmekümnendates naisterahvas seksi alaealise noormehega.

Mitte ükski naine sajaviiekümnest ei jaganud Anna-Maria Penu kartust, et naise bioloogiliseks ülesandeks on ainult meeste fantaasiate rahuldamine. Kõik fantaseerisid ise mis kole. Nende 150 naise suust ei kostunud ühtegi kriuksu-kräuksu, kõik olid kahel käel ja täie rinnaga liigi säilitamise poolt.

Test näitas veel, et ega mees ja naine oma ihades teineteisest suurt ei erinegi. Vahe on ainult selles, et kui süütu mehepilk tahab ainult mõttes silikooni pealt nibu näksida, siis naine tegudeinimesena ootab reaalset pauku. Et kui Aurora tulistab, siis tuleb viivitamatult Suure Oktoobriovulutsiooniga alustada. Liik vajab säilitamist, ega kõik saa pudeliharjade kombel kuivalt kriuksuda.

Seksikus on midagi sellist, millest üks pudeliharjast õiguslane elu seeski aru ei saa. Massimeedia abil on loodud arusaam, et seksikas mees on Jean-Claude Van Damme, Dolph Lundgren, California Predator’ist kuberner, Farmi-Gabriel, Erich Krieger.

Aga ei ole niimoodi! Seksikas mees ei pea enda müümiseks paljastama, ei pea ülemist nööpi lahti jätma, isegi triiksärgi varrukat ei pea üles käärima. Seksikad mehed on nagu Endel Lippmaa ja Arnold Rüütel — neist lausa õhkub seda, mida pudeliharjade meelest meestes olemaski pole. Eneseväärikust! Eneseväärikus on seksikuse alus.

Ma käitun üldjoontes väga mitteseksistlikult. Kui ma näen naisi, siis ma ei riieta neid väljakujunenud arusaamade järele pilguga alati mitte lahti, vaid vastupidi — paljudele naistele lisan mõttes teinekord hoopis riideid juurde. Paljudele naistele sobivad riided rohkem kui alastus.

Ausalt öeldes on ilge mürgitus sellest seksikusejurast. Valime iga aasta eesti seksikama mehe ja naise, valime suudlusstaarid ja saadame võitjad seksikale reisile, kuulutame välja seksikama rinnapaari võistluse, selgitame välja eesti seksikama tuhara, jala, käe, maksa, põrna ja neeru…

Ma võin jälle öelda, et surnud seksikad, neis on tabamatut rahu ja lõpmatult tolerantsi. Miks ei vali keegi nädala seksikamat liiklusõnnetuses lahkunut ja seksikaimat pussitatut? Minev asi oleks rubriik nimega „Nädala üledoos“. Miks oli saade nimega „Unelmate pulm”, aga ei ole „Unelmate matust”?

Kõrini on kõikidest pealesunnitud seksikatest! Tahaks enda ümber rohkem lihtsaid, tavalisi, elutervelt ebaseksuaalseid inimesi.