Olavi Ruitlane: Palju õnne, sõbrad!
Mis seal on, selle uduloori taga? Kõrvu kostab laeva viimane huige ja siis haarab teadmatuse hägu endasse ta ahtrigi. Mis on selle uduse silmapiiri taga, mida nii erilist seal on, et ma seda katsuda ei või? Mis saab inimese eest nii hästi varjatud olla kui mitte teispoolsus? Mis saab minust pärast surma? Mis saab minust selle uduloori taga, kuhu kadus laev?
Teispoolsuse küsimuste vastused on alati väga lihtsad. Teispool hägu ja merd olid soomlased, imelikud inimesed, kes võtsid kaardiga seina seest raha; jonnakad põikpead, kes selle asemel, et ringiga minna, uuristasid oma autoteed jäärapäiselt läbi graniitküngaste; tegelased, kelledel oli iga sopaliigi jaoks eraldi prügikonteiner; inimesed, kes kõik jorisesid reede õhtuti kusagil kõrtsis ühte vale viisiga laulu nimega „karaoke“. Ja kõik. Rohkem teisel pool polnudki.
Sellest ajast peale ei mõtle ma, mis saab inimesest pärast surma. Saab, mis saab — üks loogiline variant on, nagu kirjanik Veiko Märka kirjutas: „Elu pärast surma — ei ole!“ Teine variant on selline nagu mere ja Soomega. Elu pärast surma on, aga see on täpselt sama nõme nagu elu enne surmagi.
Mere pealt võeti hägu ära ja pettumus oli suur — need kuradi soomlased olid üheltpoolt sama geniaalsed ja ilusad kui meie, ja teisalt: nad olid ka täpselt sama lollid ja räpased nagu me ise. Oksendasid end samamoodi täis, lalisesid ja tatistasid sinna, kuhu juhtus. See meile ei meeldinud! Kellele meeldiks iseenast sellisena näha, eks, siis tegime vahe sisse ja nimetasime nad põtradeks. Põder, (Alces alces) sööb soolavajadusest sõltuvalt rohkem kas vees või kuival pinnal kasvavaid taimi, polügaamne. Jooksuaeg septembris.
Põdraaju kohta on soomlased poliitikas ja sõdades hämmastavat nutikust, laveerimisoskust ja sitkust üles näidanud. Talvesõjas löödi oma 26 600 hukkunu vastu 200 000 venelast mättasse, teises maailmasõjas tegid soomlased halbadest valikutest parima, hoides Saksamaa poolele, mille tagajärjel Hitler nimetas raadioesinemises Soomet oma liitlaseks.
Pärast sakslaste lüüasaamist Stalingradi all hakkas Soome kiiresti otsima võimalusi sõjast väljumiseks. President Mannerheim, kellel polnud natsidega siduvaid leppeid, katkestas suhted sakslastega ning algasid rahuläbirääkimised endise vaenlase N Liiduga. Kiire pooltevahetus ja oma endiste liitlaste, sakslaste vastu alustati ruttu nn Lapi sõda.
Soome ei valinud „õiget“ poolt ja säilitas oma iseseisvuse. Suurepärane malepartii, või mis? Meie sõdisime mingis mõttes õigel poolel, meie talitasime kogu aeg korrektselt, ja mis me vastu saime — selle suure hägu endi ümber, kust 50 aastat mitte midagi läbi ei paistnud.
Vodkaturismist ei arva ma midagi. Las ostab, kes tahab. Miks ei või osta, kui müügil on? Kui ma ise Soomes käin, on mulle paaril korral ette helistatud, et sigarette ühes võtaksin. Olen võtnudki, sama hinnaga, millega ostsin, olen ära kah andnud, keda sa sa seal ikka koorid. Tulevad sadamasse vastu, organiseerivad öömaja, õhtul käristavad kusagil kõrtsis väljagi, sihuke ugri külalislahkus istub sügaval südames.
Palju meil ikka neid naabreid on, kellega arvestada? Kui ma siin Võõpsus näo põhja poole suunan, siis jäävad selja taha lätlased, paremale venelased, kuhugile kaugele vasakule jääb Rootsi ja otse ees, põhjas elavad hülged. Ja soomlased on sealsamas, hüljestest natuke vasakul.
Lätlastega annab kokku leppida, räimesõda on lõppenud, Laima teeb suu magusaks. Rootslased on täiesti ok, neilt saab Nobeli preemiaid, Swedpanga nimi ütleb ise, kelle käes rahad on, soomlastelt ostsin eelmine kuu Fiskarsi kirve, sellise, mille näitamisest piisab, et puuhalg pooleks läheks, Nokia telefon on mul täiesti olemas jne. Kõik asjad toimivad, nii rootslaste, lätlase kui soomlastega suheldes.
Ja isegi otse põhjas elavate hüljestega annaks kokku leppida, kindlasti annaks, kui väga tahaks, aga vaat ainult minust paremale jäävate venelastega ei oska midagi peale hakata. Loomariigis kehtivad siiski miskid seadused, aga räägi sa seda Lugovoi-sugustele.
Soome Vabariigi ümmarguse aastapäeva puhul võtan põdralihakonservil kaane pealt, viskan söögi alla pitsikese hansat ja laulan sõnadeta eesti hümni. 90 aastat pole naljaasi! Palju õnne, sõbrad!
