Olavi Ruitlane: Palju õnne, l....d!

 (182)
Olavi Ruitlane
Päevaleht/Pressifoto, Rauno Volmar

On aasta 2010 ja kalender näitab kaheksandat märtsi, rahvusvahelist naistepäeva. Küll ameerikamaalt tulnud püha, seostub see minu jaoks kõigepealt ikka nõukaaja suurte orgiatega.

Rahvuspüha on üle elanud languseid ja tõuse. Käesoleval hetkel oleme sunnitud tõdema, et kogu punase Nõukogude Liidu pärand ei olnud taunimisväärne. Midagi jäi alles. Midagi jääb alati alles. Igas hetkes on midagi sellist, mis on suurem kui aeg tema ümber.

Ütled sõna "naine" ja kohe asub aju seoseid looma. Valentina Tereškova, esimene ellujäänud naiskosmonaut… 28. juulil 1960 startinud kosmoselaeval 1K koertest Tšaikast ja Lissitškast oli vähemalt viimane samamoodi emane, kuid elusana taevast alla tuua Nõukogude kosmoseteadlastel teda ei õnnestunud. Jeanne d’Arc, Marylin Monroe… aga mitte nendest ei taha ma täna rääkida, nendest on räägitud küll ja küll.

Tänase loo pühendan teile, kallid litsid.

Alati on midagi sellist, mille isegi kõige tolerantsem ühiskond maha salgab. Neegreid, kommuniste, transvestiite, homoseksuaale ja kristlasi oleme me õppinud aktsepteerima. Me ostame odavat Norra forelli soovahetusoperatsiooni läbi teinud kassiirilt ja meil ei ole hiljem kala manustamisega probleeme. Me oleme väga tolerantsed, avatud ja laia silmaringiga… kuni tuleb juttu teist, kallid litsid. Siis ühekorraga me millegipärast enam ei suuda.

Kapitalistliku turumajanduse juures tundub pentsikuna, et müümine on patt. Riik müüb, poliitik müüb, ärimees müüb… Portaal müüb, tädi Maali müüb, onu Kalju müüb. Aga kui müüja müüb, on äkitselt midagi valesti. Sest mida see lits muud on kui müüja, ta ei erine lihaletitädist ega kondiitrileti piigast. Müüja on müüja ja kaup on kaup.

Enesemüümine? Kirjanik müüb ennast, kunstnik… Kui Jüri Homenja, Birgit Õigemeel ja Ott Lepland endid müüvad, on kõik kõige paremas korras. Kui seda teed sina, kallis lits, isegi tänasel kaunil pidupäeval, on me tolerantsel ühiskonnal korraga klomp kurgus.

Mis ühendab 19-aastast Harjumaal elavat üliõpilasest kirjaneitsit, tuntuks saanud staarjuuksuri ekskallimat ja seksiblogi pidajat, 25-aastast Kakumäel elavat joogatreenerit, kelle huvideks on tervislik eluviis ja ratsutamine ning tütarlast, kellele meeldib metsas seenel ja mustikal käia? Kõik nad on kenad noored müügiinimesed, kellede eesmärgiks ennast antud hetkel võimalikult suure kasuga maha müüa.

Nad ei saa endid müüa iseendina, oleks nad kristlased või neegrid, siis võiks ju üritada, aga ei, seda televaataja alla ei neelaks. Neile tuleb sinna kodudesse telerite ette sisendada — Unelmate Printsess.

Kas ostja on Roberto de Silvestri või nagu sellel hooajal Dimitri Janssens (hellitlevalt Dimi) ei ole vahet. Loeb ainult kauba kvaliteet ja hind, mida ärimees on Eesti tüdruku eest nõus maksma. Telgitaguseid muidugi ei tea, aga ma usun, et kaup on rakutasandini kontrollitud. Kui vihane Dimi aasta pärast ilma ninata Eestisse naaseks, lõppeks tühipaljas süüfiliski telekanali ja saateformaadi autori pankrotiga.

Huvitav oleks teada, kui Dimi ühega printsessitütarlastest abiellubki, kui suure vastutuse selle kooselu toimimise eest võtab endale Peets&Co? Kui tütarlaps ei saa normaalseid järglasi, hakkab paari aasta pärast lonkama või läheb peast lolliks? Elus juhtub igasuguseid asju.

Kui printsessi nägu ikka vinne täis läheb, on Dimi tünga saanud. Kui printsessil psoriaas välja lööb ja juuksed peast välja kukuvad, on Dimi täielikus jamas… Kuhu sa sellisega lähed, kõõmatab jalgeesise täis, nagu oleks värskelt lund sadanud?

Kõik naised ei peagi enda tõestamiseks kosmosesse lendama, Prantsusmaad päästma või John F. Kennedy alt läbi käima. Suurema osa naiste osaks jääb edaspidigi olla koduperenaisteks ja teise, väiksema grupi ülesandeks on aegade hämarusest peale olnud olla Unelmate Printsessid. Ja nii jääb.

Suutsime omaks võtta rahvusvahelise naistepäeva, suudame ühel heal päeval omaks võtta ka kõik meid igapäevases elus ümbritsevad emasorganismid. Palju õnne Teile kõigile, kullakesed ja olgu see õnn piiritu!