Olavi Ruitlane: Nõiad – viimane võimalus

Ei ole saladus, et meie arvukad eellased tšuudid, (Tšudskoje ozero - Peipsi järv) olid vastuolulise mainega nõiarahvas. Batu-khaan, Kuldhordi rajanud mongoli valitseja, ei olevat alustanud lahingut enne tšuudi nõidadega arupidamist. Pruukis nõial ainult mainida, et täna on sitt päev, kui Batu jättis sel päeval mõõga punaseks tegemata.

Tšuudide kohta liikusid legendid, et nad on võimelised sõdu võitma mõõka haaramatagi. Paljas mõtegi nendega vaenujalale astuda olevat naabrite meeled täitnud umbusu ja hirmuga. See on meie pärand, meie käsutuses olnud vaimsus. Siinsamas kõrval elavatel lätlastel näiteks ei ole maailmale eriti muud pakkuda olnud kui Riia palsam ja A-hepatiit.

Tänapäeval, kui teadlased on enamiku varem segadusi tekitanud nähtusi ammuilma ära seletanud, on suhtumine nõidadesse muutunud. Tuhandeid kordi inimese sees noaga sorkinud kirurgid ei ole seal midagi jumalikku leidnud, tomograafia abil aju pildid ei ole sealtki miskit seletamatut avastatud.

Teadus on absoluutne ja nõia juurest abi otsimist ei peeta enam heaks tooniks. Arvatakse, et nende juures käivad enamasti end Xanaxist ja teistest rahustitest ogaraks söönud vanamutid korra kuus tšakraid lahti võtmas ja needusi pealt maha saamas. Ilma vanamooridest klientuurita oleks nõidadel kõht koledasti tühi ja nende arvukus ilmselt väiksem kui lendoravatel Kirde- ja Edela-Eestis.

Samas pole saladus, et suure häda korral külastavad nõidu ka pragmaatilised meedikud ning tuntud ühiskonnategelased. Saavad abi ning vaikivad seejärel tänulikkuse asemel oma külaskäigu maha. Tühja sa europarlamenti saad, kui räägid, et sulle on just tehtud aura transformatsioon. Halligi sa valimistel üle kümne hääle kogud, kui paotad, et kaebasid nõiale sügelust „kolmanda silma piirkonnas“, too aga diagnoosis sul sügelised ning käskis regulaarsemalt hügieeni harrastada.

Palju turvalisem on nõidu naeruvääristada. Milleks see „Nõidade tuleproovgi“ tehti – ikka selleks, et rahvale nalja teha. Kui aga nõiad rahvale „nalja“ vastu tegema hakkasid, tuli aastaid nahavärvijana töötanud maag Hannes Vanakülal amet päevapealt maha panna, sest tema ülemusele ei meeldinud sekt, kust lahkunud naised pajatasid, kuidas end valgusjumal Tokrodaks nimetav Vanaküla inimestega manipuleerib ja naisi nende tervendamiseks magatab.

Nii nagu kolletab meedia, on enese äraelatamiseks sunnitud kolletama ka kaasaegsed maagid. Vormsi Ennu suguste igavate ja virilate nõidade aeg on läbi. Viimane väärt vana kooli mees, kelle nõu Batu-Khaangi kuulaks, on Pendli-Veeliks, ja pärast teda on tee täielikult noorte päralt. Näiteks ühiskondlikult aktiivne pullimees Teur naerutas rahvast ämbri ning ahjuroobiga, millele järgnesid lood ajalehedes: ämber valetas selgeltnägija Teurile.

Nüüd, kui selgeltnägijate naljad on telekavadest juba tükk aega maas, leidis Vanaküla oma jüngritega novembri lõpus kaduma jäänud pereisa surnukeha. Kõrkjate vahelt. Politseinikud olid piirkonna läbi otsinud, ei miskit – koerte nina ei võtnud... Vanakülal tekkis vihjepilt „kõrkjate vahel“, ja see ei vedanud alt.

Kui maagid juba politsei töö ära teevad, siis ei ole enam kaua aega päevani, mil Igor Mang hakkab Äripäevale finantsanalüüse tegema ning Edda Paukson majandusministri portfelliga poes juurvilja ostmas käima. Keda sa veel usud? Astroloogi ja jumala käest on inimene ikka rohkem tuge saanud kui Ansipilt.