Õigeksmõist ja õiglustunne

Vaevalt saab üllatuseks pidada seda, et aprillirahutuste korraldamises süüdistatud eile kohtus õigeks mõisteti. Kui juba prokurör neile vaid tingimisi karistust nõudis, siis oli selge, et tegelikult nende vastu süütõendeid ei ole või pole need piisavad.

Eesti riigis mõistab õigust kohus, mitte poliitikud või avalik arvamus. Ja kuigi otsus kuulub edasikaebamisele ja pole praegusel kujul veel lõplik, ei anna asjade senine käik alust arvata, et lõplik kohtulahend kujuneks teistsuguseks.

On täiesti selge, et rüüstamismõnust naerul näoga kaamerate ette jäänud vandaalitsejaid on kergem kohtus süüdi mõista kui neid, kes kogu aktsiooni korraldasid. Seetõttu ei vii arutlused, kes säärases kohtulahendis süüdi on, kahjuks mitte kuhugi: kui õigeksmõistetu ütleb, et kaitses oma au ja mälu, siis pole selle vastu välja panna mitte kui midagi. Kohus saab süüdi mõista ainult tõendite põhjal, ja neid ei olnud piisavalt.

Tõsiasjaks jääb paraku, et kohtuotsus riivab tugevasti avalikku õiglustunnet. Kui suureks võib paisuda lõhe kohtuotsuste ja avaliku õiglustunde vahel, ilma et kohtusüsteem kaotaks oma usaldusväärsust, on omaette küsimus, millele lihtsaid vastuseid ei ole. Mõtlemisainet seevastu on küllaga. Eriti poliitikutel, aga ka ajakirjandusel, prokuratuurist ja kapost rääkimata.

Eesti riigi julgeoleku perspektiivi seisukohalt on oluline kaaluda, kuivõrd meie seadused üldse võimaldavad sellisel puhul kedagi süüdi mõista, isegi kui tõendeid peaks olema piisavalt. Karistusseadustiku sellekohased sätted on võrdlemisi üldsõnalised ning kohtupraktikat kujundavaid näiteid pole paraku eest võtta. Nõnda osutub pretsedendiks nimelt eilne otsus.