Õhk välja, kultuurrahvas!
Valle-Sten Maiste, Postimees
1999. aasta Postimehest
Paradoksaalsel kombel on raamatuturg aga just 90ndail, mil see selgus tasapisi olematuseni on hajunud, arenenud enneolematult tõusvas joones. Eneseleidmisraskustes teatri ja hääbuva kino taustal on raamatul kahtlusteta õitseaeg. Ja nii mõnegi mõõdupuu järgi on kirjastamisrinne 10 aastaga ületanud selle, mida suutsid paar eelnenud raamatuaastasada kokku.
Näiteks filosoofilise ja esseistliku kirjanduse osas on viimast saavutanud juba ainuüksi Joel Sang. Kümnenditagusest naabritekadestamisest (vt «Läti oma aatompomm», Vikerkaar 2/88) sündinud kirjastus Vagabund on satelliitide (Ilmamaa, Fontes, Olion, Tänapäev, Kunst) abiga meie sajandi lääne vaimsuse peamised teed eesti keeles käidavaks teinud.
Oma valdkonna titaanina on Krista Kaera Varrak suutnud luua ühenduse kaasaegse ilukirjandusmaailma haaramatult mitmekesiste avaldusvormidega. Küllalt sagedasti ilmub eelpoolnimetatute ja Perioodika ning Eesti Raamatu vahendusel professionaalselt toimetatud klassikat. Kunagi varem pole meie raamatupoodides saadaval olnud sedavõrd mitmekesist meelelahutuskirjanduse, eneseabikäsiraamatute jt vaimsete surrogaatide valikut. Kuigi eestikeelsel raamaturiiulil on veel suuremaid või väiksemaid auke (sotsioloogia, politoloogia, 20. saj luule jne), võib üldistavalt öelda, et raamatuturg on omandamas kõrgeltarenenud riikidele omast paljutahulisust.
Muidugi on arenguruumi, samas oleks naiivne arvata, et kirjastused saavad areneda, kui riigi ja ühiskonna hoiakud järele ei tule.
Milles siis näha raamatu võimalusi ja rolli? Julgeim osa tänasest ühiskondlikust mõttest arvab, et pole enam riigilgi mingit sisulist asja ajada, mille nimel kodakondseid ideoloogiliselt ühtsena koondada. Kas on siis raamatuturu areng asi, mida ühiskondlikul tasandil arutada? Siiski. Kui ka riigi osa ühiskondliku teenäitaja ja ideelise koondajana taandub, tõuseb tema formaalne, struktureeriv roll. Ühiskondlik asi on luua tingimused selleks, et kodanik ideoloogiliselt polariseerimata ja kirjus maailmas orienteeruks ja suudaks läbi lüüa. Ses mõttes on ühiskonna ja raamatuilma koostöö hädavajalik.
See ei tähenda, et riik peaks hakkama raamatuid kirjastama või kirjastusi doteerima. Nõnda edeneks vaid korruptsioon. Raamatute puhul pole määrav niivõrd välja andmine kui lugemine. On ilmne, et piisava lugemishuvi korral ei jää turumajanduslikus ühiskonnas ka kirjastamine soiku. See, et kirjastused vaatamata oma tublidusele virelevad ja nende areng seiskuma kipub, on laiem ohumärk.
Raamatuturu arengut ei saa vaadata vaid kirjastus-lugeja teljel. Ei saa rääkida eestlase kultuursusest ja vaimult suur olemisest ega ka mitte globaalselt arvestatavast, läbilöögivõimelisest sootsiumist, kui ühiskonnas valitseb mentaliteet, mis näeb professionaalsust ühekordse passiivse väljaõppena. Inimesed, kelle roll on ideid vahendades ja ümber- ning taastootes ühiskondliku arengu eest hea seista, peaksid olema pidevas ühenduses ümbritsevate vaimsete väljadega. Kui kirjastus kiratseb, kuna professionaalset ja kaasaegset intellektuaalset mõtet ostab vaid 1000 ja ilukirjandust mõnisada inimest (suure osa ostjaist moodustavad raamatukogud), siis tuleks heita kriitiline pilk meedia, haridussüsteemi, riigi- ja omavalitsusaparaadi ja kultuuriasutuste arvutitaguseid kohti täitvatesse peadesse.
Koputagem kooliõpetaja, ajakirjaniku, raamatukoguvalgekrae, riigiametniku, isegi paljude ülikoolilektorite või ministritegi ustele. Küsigem, milline on teie pilt kaasaegsest ilukirjandusest, majanduslikust mõttest, sotsiaaluuringutest, filosoofia hetkeseisust ja milliste allikate ja autorite põhjal tekkinud. Ammuli sui vaadatakse teile otsa, laiutatakse käsi, mõeldakse, et imelik olete. Kõnekas on juba üksnes peaaegu tasuta jaotatava Akadeemia mõnetuhandene tiraazh.
Ehk aitab eelöeldu mõista, miks pole Eestis ei rahvusvaheliselt arvestatavaid filmiloojaid, sotsiaal- või majandusmõtte koolkonda ega Nokiatki. Kust peaksidki ideed välja tulema, kui neid sedavõrd hõredalt sisse on lastud? Ütlete, et ka Tarantino ei ole Heideggeri lugenud. Olgu. Aga äkki tema algklassiõpetaja oli…
Sestap tuleks julgelt ja hulgi välja lasta õhku, mis täidab meie rahva vaimult suur olemise müüti. Vaimsus, mille Eesti kirjastajad kättesaadavaks on teinud, liigub jupp maad eespool kui keskmise laulupeolkäija oma. Ülejäänutest rääkimata. Teed selle vaimsuse juurde ei takista enam võõrad võimud, vaid üha muganduv vaimne äraolemine.
Raamatuturu ja kirjastuste arengut ei saa kuidagi vaadelda asjana iseeneses. Nad sõltuvad ühiskonna suutlikkusest ja tahtest oma vaim avatud ja dialoogivõimelisena hoida. Meie raamaturiiulid on kultuursuse ja arenguvõimelisuse peegel. Ja pilt, mis sealt täna vastu vaatab on paljuski parem kui ühiskonnas hoomatav suutlikkus ideedevaramuga kaasas käia.
Soovin kirjastajatele jõudu, et ühiskonna vaimsest ärksusest jätkuvalt sammu võrra ees olla. Lootust on, et sirguvad põlvkonnad, kes raamatut kui süvenemist võimaldavat meediumi tänulikult hinnata oskavad. Selle taga ei seisa ainult raamatu, vaid ka ühiskonna areng.
