Odavtöö on odavvõimu odavvalitsemise tagajärg
Selle peale saime vastuseks, et raha tuleb maksumaksja taksust. (järelduvalt pole rahaliste võimaluste loomine regionaalpoliitika osa). Lugupeetud regionaalminister avaldas nõusolekut küll nendes arengudebattides osalema kuid, mitte olema nende algataja ega vedaja. Seega meie peamiseks regionaalarengu probleemiks pidavat olema territoriaalne jaotus, mida ekslikult üritatakse haldusreformina rahvale maha müüa.
Seega oleme enda riigi arenguga jõudnud nii kaugele et regionaalpoliitika osana ei käsitleta enam tootmiskorralduslikke elemente või protsesse ega vastava insenertehnilise kaadri olemasolu regioonis kindlasti leiab veelgi vajakajäämisi. Meie regionaalpoliitika eesmärgiks on peamiselt maksudena kogutud raha laialijagamise efektiivne korraldamine, mitte rahalise ressursi loomiseks vajalike toimimisalgoritmidele tingimuste loomine. Jättes arengutegevuse mõisteruumist välja erinevate kapitalivormide - näitena intellektuaalse kapitali, struktuurikapitali, kliendikapitali, organisatsioonikapitali, innovatsioonikapitali ja protsessikapitali halduse ühiskonna toimimisruumis. Seega ei saa majandusvõimekusest regionaalarengu kontekstis juttugi olla rääkida tööviljakuse tagamisest. Majandusministeeriumi tegeleb aga idufirmade loomisega et neid hiljem suurkorporatsioonidele või riskikapitalistidele maha müüa ja Sotsiaalministeerium tegeleb tagajärgede lappimisega. Tulemuseks on inimkaubanduse organiseerimine ja legaliseerimine läbi tööhõiveameti, sest kui konkurentsivõimelist toodet polda võimelised looma siis jääb valikuks eksportida tööjõudu. Seega ei kuulu tootmise korraldamine meie riigi arengupoliitika hulka ja tootmine liigub madalapalgalisemate riikide suunas. Seega on kujunenud Eesti majandusest tööandja Hiinlastele mitte kohalikele töölistele. Konkurentsivõimelisi tooteid, mis tööviljakust tagaks pole me võimelised aga erinevate kapitalivormide seoste teadvustamiseta võimelised tootma ja puudub ka vastav eesmärgikavand – ehk poliitika kuidas selleni jõuda.
Üksiku väikeettevõtte maailmapilt ja piiratud ressursid ei võimalda seda tervikpilti tajuda ning seega puudub võimekus olla selliste arengute suunaja. Seda kinnitavad ka uuringud mille kohaselt kõige suurema konkurendina teadvustatakse eelkõige naabrimeest, mitte rahvusvahelist turgu. See näitab ära ettevõtlusruumis puudub seni maani arusaamine globaliseerumise protsessist ja selle tagajärgedest. Seega elatakse seni ajani nõukogudeaegses industriaalajastu stereotüübis ja üritatakse selle põhimõtte alusel infoühiskonna ellu jääda, ning nagu näha ei õnnestu.
Kui erinevate kapitalivormide koostoimeteadlikkus puudub tähendab see seda et me ei ole võimelised infoühiskonna muutuvatele turuoludel reageerima. Kohalike väike ettevõtete ligipääsu turgudele peab tõkestama läbi selle et turumahud tuleb ajada suureks. Seda toetab ka vastav õppesüsteem. Sest informatsiooni ja kaubatarneahelate halduspõhimõtteid, ühistegevust (kui ühiskonna eksistentsivalemit) ning konkurentsiluure printsiipe meie koolides ei õpetata, kuid see on juba Haridusministeeriumi tegemata töö. Seda puudujääki ei kompenseeri ka vastavad erialaliidud, näitena logistikaklastrid või ühistegevuslikud seltsid või liikumised sest puuduvad rahastuskanalid nende teadmiste laiema leviku tagamiseks või puudub peost suhu elamise tõttu omaosalusvõimekus laiemate arengute tagamiseks.
Seega Eestis tervikuna puudub sobivate tehnoloogiate valik omariikluse iseseisva ülalpidamise kindlustamiseks praktikas. Ettevõtted ei tunne oma konkurentsieeliseid. Ettevõtted ei saa hakkama ei oma konkurentsieeliste tundmaõppimisega ega uute konkurentsieeliste välja arendamisega. Vabaturu asemel on välja kujunenud konkurentsi paralüseerimine olemasolevate turuosaliste huvides ja ettevõtte keskmiseks elueaks kujuneb 3 aastat.
Hoolimata eelnevatest takistuses võib meil siiski säilida teoreetiline juhus luua konkurentsivõimelist toodet, kuid teisel regioonidel on selle vastu välja käia: Mobiilsem ühisturundusressurss, paindlikum turundusvõrgustik, kavalamad finantseerimisinstrumendid, soodsamad lepingutehnoloogiad, Seotus tuntumate kaubamärkidega. Madal töövilkakus räägib seega nende mitte toimimisest.
Konkurentsivõimelise toote loomiseks ja töövilkakuse kasvuks on peamiselt kolm teed:
Toorainepõhine areng (materjalimahukus, energiamahukus, tööjõumahukus)
Tehnoloogiapõhine areng (produktiivsus/maht ja efektiivsus/tehnoloogiline tase)
Innovatsioonipõhine areng (uue teadmuse loomine tehnoloogiakauba kujul ja kauplemine uue teadmuse kui äriinformatsiooniga maailmaturul)
Siin juures puuduvad meie maakondade tasemel võimalused isegi toorainepõhiseks lähenemiseks sest reeglina puudub ülevaade tooraineressurssidest, millele üldse tootmist ülese ehitada rääkimata tehnoloogia ja innovatsiooniteadlikkusest või ülikoolide teadmusbaasi rakendamisest sellesuunaliste arengute tagamisel. Selleks peab siinsed maakonnad viima kaup sisse raha välja toimimisalgoritmini. Tulemusena pole kohalikel raha, mille eest kohalikele palka maksta ja seega võime väita et tööviljakus on madal. Aga sellest Arrakud ja Vitsurid ei räägi.
Ainus mida me suudame maailmaturule pakkuda on ideed – kuid need on kergesti kopeeritavad, tööjõud - sest toodet me luua ei suuda tooraine – kuid puitu ja tuumakütust on praegu saadaval veelgi odavamatest riikidest. Seega oleme strukturaalselt ja seda toetava mõttelaadi poolest võimelised konkureerima võimalikult madalama hinna nimel.
Teisalt kas tööviljakus saab olla üldse kaasaegse ühiskonna eesmärk nagu Vitsur ja Arrak seda kipuvad arvama. Sest rahamassi teooria kohaselt on näitab tööviljakus rahamassi kogust majanduse siseringis ehk makstava raha kogus teatavate töö eest. Mida suurem see on seda viljakam on töö. Tuleb välja et mida rohkem raha trükipressi lased või laenad seda kõrgem on tööviljakus! Selle loogikat jätkates on probleem selles et kahjuks pole selle pressi nupp meie laual ja ega keegi ei oska protestida ka.
Kokkuvõttena pole me kahekümne iseseisvusaasta jooksul suutnud luua koostoimemajandust, mis ühisarengute kaudu konkurentsivõimelise toodete ja sellest lähtuva tööviljakuse tagamiseni viiks. Teatavasti oli see Nõukogude liidu lagunemise ja Eesti sellest lahkulöömise peamisi põhjusi. Seega oli Marju Lauristinil õigus et meie esimene valitus oli diletantide valitsus, kuid ilmselt võib seda diletantlust laiendada kogu taasiseseisvumisperioodile. Sest eesmärgiks on võim mitte ühiskonna arenguprotsesside organisatoortehnoloogiline korraldamine.
