Nüüdseks trekisõiduga kolm ja rattaspordiga kokku viis aastat tegelenud noormees oli kogu aeg mõtteid mõlgutanud 2012. aasta Londoni olümpiast.

“Kõik juhtus nii kiiresti,” meenutas kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe järel teise Eesti trekisprinterina olümpiaareenile pedaalima pääsev Novikov. “Harjutasin parajasti Šveitsis, rahvusvahelise rattaliidu (UCI) treeningukeskuse jõusaalis, kui UCI mänedžer astus ligi ja uuris, kas tahan sõita B-grupi MM-ile Lõuna-Aafrika Vabariiki? Muidugi soovisin!”

Sõitnud UCI kulul kaugele Kaplinna ja jõudnud seal poolfinaali, hakkas ta mõtlema olümpiale pääsemise võimalusele. “Olümpiapilet käes, pakuti mulle kohe ka võimalust veel aastaks SŽveitsi harjutama jääda,” ütles Kaplinnas võidutsenud tallinlane.

“Eesti rattaliidust ei osanud keegi mu suutlikkust hinnata, sest võimalused tippkonkurentsis võimeid proovida olid varem puudunud. Kui läinuksin alaliidu peasekretärilt Urmas Karlsonilt Kaplinna sõiduks raha küsima, jäänuks kindlasti tühjade kätega — kes uskunuks noore naga juttu, et ta suudab täita olümpianormi?!”

UCI mänedžeril, oma ala asjatundjal, oli aga silma. “Mul vedas!” hõiskas Novikov, kes loodab oma tõelist tugevust näidata nelja aasta pärast Londonis.

“Peking tuleb minu jaoks liiga vara,” selgitas ta. “Ega ma järgmisteks mängudekski veel ülikogenud sportlane ole, sest trekiratturi parim iga algab 25-ndast eluaastast. Aga kuna Londoni mängudeks on mul üks olümpia seljataga, tuleb seal kindlasti juba edu saavutada!”

Võimalik, et järgmistel mängudel näeme Novikovi võistlemas hoopis 1 km paigaltstardist sõidus. “Vajan jõudu ja vastupidavust,” selgitas rattur. “Millisele alale hiljem keskendun, pole veel otsustanud.”