Nõukogude lapsepõlv kinnises Sillamäe linnas

 (24)
Nõukogude lapsepõlv kinnises Sillamäe linnas
Tiit Blaat / Eesti Ekspress

„Naljakas, et mina pooleestlasena pean hakkama selgitama, millised on eestlased,” ütleb Andrei Hvostov intervjuus Õpetajate Lehele. „Tean seda kindlasti paremini kui mõni Viljandis kasvanud päriseestlane.”

Eesti Ekspressi ajakirjanik, 2008. aastal Tuglase novelliauhinnaga tunnustatud kirjanik Andrei Hvostov aitab Sillamäe „müsteeriumisse” selgust tuua oma äsjailmunud raamatuga „Sillamäe passioon”. Kirjutas ta selle enda sõnul praegustele 20-aastastele, et nood mõistaksid 40–50-ndates inimesi, aga ka kesk- ja vanemaealistele, kes kipuvad unustama aja, milles keegi elada ei tahtnud, kuid millesse nüüd nii mõnigi kord igatseva nostalgiaga suhtutakse.

„Sillamäe passiooni” lugedes mõtlesin, et seda raamatut on ehk vaja ka sellepärast, et noored oskaksid hinnata praegust Eestit.

„Selle aspekti võiks suunata hoopis 50-aastastele, kes on pettunud turumajanduse karmis reaalsuses ning kipuvad üha kergemalt meenutama, kui hästi oli üks või teine asi Nõukogude ajal. Tahan oma põlvkonnakaaslastele meelde tuletada, millise sita sees me õigupoolest olime.

Nõukogude lapsepõlv ühes nõukogulikus väikelinnas on väga erinev elust suurtes linnades, kus on raamatukogud, teisitimõtlejad ja huvitavad inimesed, kellega saab mõtteid vahetada. Kogu minu põlvkond soovis põgeneda, kõik tahtsid sellest hiiglaslike mõõtmetega vangilaagrist jalga lasta. Ameerika-ihalust mul ei olnud, see tundus liiga kaugel ja kättesaamatu, aga Soomest unistasin küll. Kui laht oli kinni külmunud, mõtlesin nii mõnelgi korral, et põgenen Soome. Tund aega kõndisin, aga lõpuks hakkas külm, kõht läks tühjaks ja tulin ikka tagasi.

Minu põlvkonnas oli palju elutervet leppimist oludega, konformismi ja kaasalöömist. Ihalus parema järele omandas merkantiilsed mõõtmed, minu põlvkond on väga asjadele orienteeritud ja see, mis praegu toimub, on meie põlvkonna üles ehitatud Eesti vabariik. Põlvkond, kelle arvates on kõige olulisem jõuda viie rikkama riigi hulka.”

Kas aeg juurutas need valed väärtused liiga sügavale?

„Mitte ainult siin. Näiteks Ida-Berliinis oli palju teisitimõtlejaid ja dissidente, kes ihalesid seda, mis oli teisel pool müüri. 1990-ndatel Berliinis elades sain aru, et see oli ihalus asjade järele. Küsimus ei olnud õiguses mingeid raamatuid lugeda ega vaimset elu elada, vähene sõnavabadus tähendas seda, et ei tohtinud rääkida tõsiasjast, et poes pole vorsti ega sukkpükse. Idaberliinlased ei ihaldanud Freie Universitäti, vaid KaDeWe kaubamaja. See iseloomustas kõiki raudse eesriide taga elavaid inimesi, ka eestlasi. Soome televisiooni vaadati mitte selle­pärast, et sealt kuulis palju vabu mõtteid, vaid sellepärast, et seal olid värvilised reklaamid, kus näidati kättesaamatuid esemeid.”

Millised olid su lapsepõlve hirmud? 

„Eks igal põlvkonnal on oma hirmud. 1950-ndatel kardeti inimliha jahtivaid autosid ja maniakke, kes tegutsevad õues. Mulle on räägitud, kuidas vanemad tüdrukud pimedal ajal auto hääli selja tagant kuuldes kraavi hüppasid või end põõsasse peitsid. Äkki on tulemas just see auto, mis jahib inimesi... 1960-ndatel hiilisid kollid meid kodus voodi all. Kui teised põgenesid sisse, siis mina pagesin õue.
Kindlasti kandus meile üle hirm rääkida asjadest, nagu nad on. Laste eest pidigi varjama, et nad koolis pere juttusid ei reedaks, kuid kas varjamine pidi ikka olema nii totaalne? Minu põlvkonnalgi on oma tabuteemad, näiteks koostööst Nõukogude võimuga rääkida ei taheta. Nii jääbki 20-aastastele mulje, et olime kõik suured dissidendid, kes juba 1980-ndate algul teadsid, et Nõukogude Liit variseb varsti kokku. Keegi koostööd ei teinud, kedagi parteis ega komsomolis polnud.”

Oled pärit kakskeelsest perest, linnast, kus vaid üksikud räägivad eesti keelt. Kas õnnestus ikka juured alla kasvatada?

„Ei. Sillamäele sattudes ei tunne ma, et näen enda ees idüllilist ja tagaigatsetud lapsepõlvemaad. Ei tea isegi, kus kõige enam elada tahaksin, kunagi arvasin, et Tartus või Berliinis. Nüüd aga elan Tallinnas ja Käsmus, pole kohta leidnud... Tunnen ennast kindlasti eestlasena, räägin isegi vene keelt aktsendiga. „Päris-Eesti” sugulased väidavad, et hakkasin kõigepealt vene keeles rääkima, võib-olla oli see venekeelse lasteaia mõju, ma ise ei mäleta seda aega. Leiutasin segakeele, aga sellestki mäletan vaid üksikuid lauseid ja riime.”

Loe veel

Sul on huvitav teooria selle kohta, miks eestlased lähevad venelastega suheldes vene keelele ja nooremad inglise keelele üle.

„Küsimus ei ole selles, nagu oleksid eestlased leplikud ja allaheitlikud ning sellepärast lähevad suurema rahva keelele üle. Eestlased ei taha endale lähedale lasta, tahavad hoida oma „salakeelt” endale. 

Eestlased ei ole üldse agressiivsed ning see kandub üle ka meie venelastele, nad on tunduvalt flegmaatilisemad kui Venemaa venelased. Siinsed venelased on isegi ühistranspordis pea sama vaiksed kui eestlased. 1990-ndate algul veidi pelgasin, et Baltimaadest võib saada uus Balkan, kuid õnneks on eestlased nii rahulikud. Ei ole siin tegemist valitsuse targa ja läbinägeliku poliitika ega Euroopa Liidu viljastava mõjuga.”

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest