Ka jutt kiriklikest repressioonidest keskajal on ära leierdatud ja sobimatu tänase päeva kontekstis. Lepiksoni väide, et kristlik kiriku tagakiusu tõttu on rohkem inimesi surma saanud, kui kommunistide ja natside käe läbi, ei tugine samuti ühelegi faktile, nagu kõik muugi selles artiklis. Tundub, et härra Lepikson arvab, et tema lugejad usuvad kõike pimesi, ei kahtle ega esita küsimusi.
Kahjuks ei ole Robert Lepikson ainus, kes tahaks kristlikke euroopalikke väärtusi tarbida ilma kristluseta. Kahjuks ei püsi need väärtused ühiskonnas kaua, kui inimestel puudub nende hoidmiseks sisemine motivatsioon. Võime näiteks võrrelda kahte riiki — Eestit ja Soomet, mis olid kuni 2. maailmasõjani igati sarnased. Eestis valitses ametlikult ateism kuni aastani 1991, Soomes oli riigikirik. Võrrelda võiks nendes riikides kõike alates pereväärtustest kuni kuritegevuseni. Igaüks peaks aru saama, et kiriku mõju on ühiskonnale olnud positiivne.
Hea, et Eesti valitsuses on inimesi, kes oskavad ühiskonna arengut laiemalt näha ja mõistavad kirikuga konstruktiivse koostöö kasu kogu ühiskonnale. Kiriku lahutatus riigist tähendab, et puudub struktuuriline alluvussuhe, mitte koostöö. Ka majandus on suures osas erasektori pärusmaa, kuid me ju ei räägi, et koolides ei tohiks majandust õpetada, kuna see on riigist lahus. Küsimused inimese eksistentsiaalsetest teemadest puudutavad iga inimest samuti nagu majanduski ja haridussüsteem ei tohiks neid küsimusi ignoreerida.